Veebikiri.ee

Majandusliku aktsendiga hea äraolemise veebiajakiri

Persoon

Persoon. Intervjuu Vabalaud.ee juhataja pr. Kristel Nõmmik`uga

By

Sinu enda taust on olnud tihedalt seotud toitlustamisega. Mida annab Sulle Vabalaud.ee juhatamine?

Vabalaud.ee juhatamine annab mulle hea võimaluse kasutada kõiki neid erinevaid teadmisi, mis  aastate vältel kogunenud. Lisaks armastan ma ise väga restoranis käia. Eriti aga meie Eesti restorane. Portaali juhtimine aitab olla kursis kõige uue ja huvitavaga.

Maailmas on tänasega täpselt 525 998433 veebilehte, millepoolest erineb neist kõigist Vabalaud.ee?

Vabalaud.ee on esimene omasugune Eestis, oleme ühendanud restorani reserveerimise ja sobiva toidukoha valiku, meelelahutuse ja uue erialase info. Vabalaud.ee-st leiab ju ka värsked uudised toidu-, joogi- ja restoranide vallas. Vabalaud.ee-le kirjutavad lugusid nii ajakirjanikud kui ka meie head sõbrad ja tuttavad.

Kus on konks? Kui soovin reserveerida laua, siis kui palju see mulle maksma läheb?

Absoluutselt mitte midagi – sa kaupled kasudega! Reserveerimine on tasuta. Me aitame Sinu soovidele parima võimaliku lahenduse leida!

Kas registreerumine on keerukas?  

Registreerimine ei ole keerukas – täita tuleb väga lihtne veebipõhine vorm ja edasi on kõik juba meie töö.

Täiesti isiklik küsimus – me ei saa küsida Sinu lemmikrestorani, see ei oleks antud kontekstis eetiline – aga küsiksime, mis on Su lemmiktoit? Roog, selgemalt väljendudes : )

See on raske küsimus – olen aldis  proovima  väga erinevaid asju ja maailmas ringi rännates saanud väga erilisi elamusi. Tegelikult oleneb kõik ikkagi kontekstist – jõulud on ees ja meie pere jõululaud on väga klassikaline, ikka verivorst ja sealiha ja hapukapsas. Aga tõenäoliselt 26-ndal detsembril maiustan sushiga.

Ja vein, mida siia juurde oleks sobilik serveerida?

Kui nüüd jõuludest rääkida, siis hapukapsa ja seaprae uurde piilun hoopis valge veini poole. Piirkonnaks siis Alsace ja Prantsusmaa. Kui üldisemalt rääkida, siis see võib tunduda klišeena, aga ma tõesti armastan šampanjat! Aperitiivina, toidu juurde ja tujutõstjana.

Kuidas puhkad? Veebiäris tähendab puhkus pahatihti lihtsalt seda, et avatakse mõni uus ja huvitav internetilehekülg…

…….mul on suurepärane perekond, abikaasa ja kaks last, nendega koosolemine on puhkus! Meile väga meeldib reisida – armastan Aasiat. Aga vahel on tore ka paariks päevaks mõnada Euroopa suurlinna „ära eksida“. Pigem pean ennast inimeseks, kes oskab puhata ja väärtustada aega, mis selleks on võetud.

Lõpetuseks, mida sooviksid veebikirja lugejatele?

Kauneid eelolevaid pühi ja seda et Teile kõigil oleks vähemalt üks hea sõber, kellega restorani nautima minna!

Lõpetuseks väike õpetus, kuidas kasutada Vabalaud.ee-d


Foto ja video: Vabalaud.ee

Intervjuu Tartu KHK Info- ja Karjäärinõustamiskeskuse karjäärinõustaja pr. Julia Šarapova`ga

By

 Mida kätkeb endas karjäärinõustamise mõiste?

Karjäärinõustamine on inimese aitamine endas selgusele jõuda. Selgusele selles, milline inimene on, mis talle sobib, mida ta ise soovib. Kõik vastused on inimese sees tegelikult olemas, karjäärinõustaja juhib nendele tähelepanu, aitab teha kokkuvõtteid ja järeldusi ning tutvustab erinevaid võimalusi. Karjäärinõustaja ei ole ekspert-diagnoosija, kes määrab ära, mida teha ja kuhu minna.

Karjäärinõustamine on üks karjääriteenuseid, mida lisaks nõustamisele on veel karjääriõpe (koolis toimuv karjääriplaneerimist toetav tegevus) ning karjääriinfo vahendamine.

Kuidas üldse sooritatakse karjäärivalik? Kuidas noor saab aru, et üks või teine elukutse on just tema jaoks?

Karjäärivalikuid tehakse väga erinevalt, tihtipeale mõjutavad neid juhused. Kuid kõige „õigema“ otsuse langetamiseks tuleks analüüsida iseennast, uurida haridus- ja tööturuvõimalusi, seada eesmärgid ning liikuda nende poole. Väga oluline on kuulata sellel teekonnal oma südamehäält.

Millest peaks alustama, et leida õige elukutse?

Eelkõige tuleb endaga sõbraks saada. Üritada mõista iseennast ning mõelda, millised on sinu huvid, oskused, võimed, iseloom, väärtused ja unistused. Paralleelselt tasub uurida, milliseid võimalusi pakub töömaailm – tore, kui huvipakkuvas valdkonnas ka töökohti jagub. Pole liigne uurida erinevaid tööturuprognoose – selles võib appi tulla karjääriinfo spetsialist – kuid esmatähtsaks pole mõtet neid siiski seada, sest kõige olulisem on inimese huvi valdkonna/eriala vastu. Õppimisvõimaluste uurimine annab vastuse küsimusele, kus vastava eriala spetsialiste koolitatakse, ning juhtnöörid lähituleviku planeerimiseks. Kõiki neid teemasid uurides tuleb avatud silmadega ringi vaadata, sest tänapäeval pakub maailm väga erinevaid ja vahvaid võimalusi. Kohtumised oma ala spetsialistidega, õppekäigud ettevõtetesse, töövarjupäev, praktika ja vabatahtlik tegevus on vaid osa tegevustest, mis aitavad teha õigeid valikuid.

Ja sealt edasi?

Ja edasi tuleb tegutseda. See vajab omajagu kindlameelsust, sihikindlust, pühendumist ja jõudu. Ja kui poole tee peal selgub, et valik polnud siiski see kõige õigem, ei tasu end heidutada lasta, vaid õppida olukorrast maksimumi ning seada uued eesmärgid. Eelnev kogemus tuleb nagunii varem või hiljem kasuks.

Mida tähendab mõiste horisontaalne karjäär?

Horisontaalne karjäär tähendab, et inimene otsib või võtab vastu uusi väljakutseid teistest valdkondadest, mis on tihtipeale eelneva tööga seotud, kuid vajavad juurde- või ümberõppimist. See on põnev – areneda kogu aeg ja saada pikkamööda professionaaliks mitmel alal.

Kas vastab tõele, et inimesed teevad lõpliku karjäärivaliku alles kolmekümnendates eluaastates?

Tõsi on see, et tänapäeval ei teegi inimesed lõplikke karjäärivalikuid. Üks ametikoht elab keskmiselt kolm-viis aastat ja öeldakse, et inimene samal ametikohal ei ole viie aasta pärast enam produktiivne. Seetõttu tuleb pidevalt ennast arendada, midagi juurde õppida ja edasi liikuda. Vertikaalselt, horisontaalselt, spiraalikujuliselt või teha hoopis kannapöördeid.

Kuidas Sa ise elukutse valisid?

Ütlen ausalt, minu esimene valik ei olnud väga kaalutletud, kuid lõppkokkuvõttes olen ma väga õnnelik selle üle, millega praegu tegelen. Minu tööalane elu on näide horisontaalsest karjäärist: õpetajast karjääriinfo spetsialistiks, sealt noorte karjäärinõustajaks. Igal uuel ametikohal tulid kasuks eelmises kohas saadud teadmised ja kogemused, kuid väga palju tuli ka juurde õppida.

Täiesti isiklik küsimus  – kuidas puhkad?

Mulle meeldib kahte liiki puhkus – aktiivne, mille käigus saan midagi uut proovida ja teada, ja täielik logelemine – lugedes või magades.

Mida sooviksid  veebikirja lugejale?

Soovin kõigile lugejatele tööd, mis pakub rahuldust. Soovin aktiivsust, et selline töö leida või praeguses uusi väljakutseid näha. Ja kindlasti positiivset ellusuhtumist, sest see on minu meelest üks õnne aluseid.

Persoon. Intervjuu Sergi Vich’iga, Foodjects näituse kaaskuraatoriga

By

Disainifestivali Disainiöö raames avati septembris Hispaania toidunõude disaini näitus “Foodjects”. Näituse avamisel selgitas huvilistele eskponeeritavaid nõusid ning nende tekkelugu Sergi Vich, näituse kaaskuraator. Samal päeval leidis Sergi aega vastata ka Veebikirja küsimustele.

Miks on toidunõude disainimine tähtis? Mida disain taldrikule või kausile annab?

Toidunõude disain on sageli tähtis kokkadele. Söögivalmistamine pole koka jaoks vaid viis, kuidas elatis teenida, vaid kunst. Seetõttu on kaunite nõude disainimisel tähtis, et disainer teeks kokkadega koostööd. Kauni disainiga nõud võimaldavad inimestel tunda söömisest tõelist naudingut. Toidu ja nõude kooslus pakub sööjale midagi enamat kui lihtsalt einet.

Milline on hea toidunõude disain? Kas see on vaid kena pilt ja ilusad värvid või on see rohkem seotud funktsionaalsusega?

Hea toidunõude disain põhineb sageli emotsioonidel. Nagu ma juba enne mainisin, on kokakunst ja disain paljuski sarnased – mõlemad soovivad inimestele pakkuda meeldivaid emotsioone. Seetõttu on väga tähtis, et disainer rõhutaks oma loodud nõude emotsionaalset tähendust. Ometi ei tähenda see seda, et nõude funktsionaalsus peaks tahaplaanile jääma, see pole kindlasti nii. Seetõttu koosneb ka Hispaania toidunõude disaini näitus kahest osast. Esimene osa koosneb funktsionaalsetest disainnõudest ja teise osa moodustavad nõud, mis on rohkem kunstiteosed kui tarbeesemed. Funktsionaalseid toidunõusid luues kasutavad disainerid sageli uusi materjale, et muuta toiduvalmistamine ja serveerimine lihtsamaks või mugavamaks. Näiteks on meil näitusel väljas uutmoodi sidrunipress, mis on tehtud silikoonist. Silikoon on üks uutest materjalidest, mida toidunõude disainis kasutatakse, kuid see pole kaugeltki ainus. Näiteks on ühes näitusel eksponeeritud puuviljaaluses kasutatud võrku, mida kasutatakse apelsinide pakendamiseks ning nii on võrgust saanud taaskasutatav materjal. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuulsaimad disain-toidunõud kombineerivad oskuslikult erinevaid elemente. Neil on praktiline väärtus, kaunis disain ja juhul, kui need on loodud paarkümmend aastat tagasi, ka ajalooline väärtus. Lisaks on need tooted tuntud peaaegu kõikide oma  kodumaa inimeste hulgas.

Kas iga käigu serveerimiseks peaks kasutama erinevaid nõusid? Mida see juurde annab?

See oleneb kokast ja kohast, kus einet serveeritakse. Kodust söömaga serveerides pole kindlasti vaja iga käigu jaoks spetsiaalselt disainitud nõusid. Kuid teatud olukordades muutuvad nõud tähtsamaks. Näiteks on Hispaanias võimalik nautida söömaaega, mis koosneb erinevatest käikudest ja mille serveerimiseks kasutatakse 32 erinevat toidunõud. See on suur number. Sellisel juhul muutub eine justkui sümfooniaks, mille valmistamiseks ja serveerimiseks kulub tunde. Selline söömaaeg on rohkem vahend enese väljendamiseks kui eine.

Kas vale kujuga või valet sorti nõust joomine või söömine võib mõjutada selle maitset? Kas te olete ka ise midagi sellist kogenenud?

Valest nõust söömine või joomine ei mõjuta toidu maitset. Nagu ma juba eelpool mainisin, oleneb toidunõude valik rohkem kokast – koka ambitsioon on see, mis leiab oma väljundi selles, kuidas lõuna on serveeritud ja milliseid nõusid on kasutatud. Mõned näitusel eksponeeritud nõud on disainitud selleks, et need pakuksid sööjale võimalikult palju. Näiteks on näitusel väljas kauss, millega on võimalik serveerida terve käik. Sellel kausil on kaas, mille sees on õõnsus, kus saab serveerida eelroa. Või näiteks on meil siin veel üks kauss, mille kaane sees on peenike ümar auk.  Läbi selle augu saab sööja kõigepealt nuusutada, mis kausis on, ning alles peale kaane eemaldamist saab ta oma toitu näha ja seda nautima hakata.

Milliseid Disainiöö ja IF… festivali üritusi olete te külastanud? Milliseid on teil plaanis külastada?

Ma olen võtnud osa paarist üritusest Rotermanni kvartalis ja need kõik on olnud äärmiselt meeldivad. Ma külastasin ka „Fashion Empowerment“ näitust, Lahti disainibiennaali tööde näitust ja projekti „Man&God“. „Man&God“ leidis aset väga omapärases kohas ja nende teema oli samuti huvitav. Tegemist on tähelepanuväärse näitusega. Ma arvan, et jumala teema kõnetab inimesi. Mul on plaanis külastada veel teisigi näituseid – näiteks Stefan Kornacki reklaamplakatite projekti ja uue eesti disaini näitust sadamas.  Disainifestival on minumeelest väga huvitav ning väga hästi korraldatud.

 

Intervjuu viis läbi: Lauri Fei

Foto: IF…festival

Intervjuu Euroopa Innovatsioonifestival IF… ja Disainiöö peakorraldaja Ilona Gurjanovaga

By

Esimene ja läbinisti diletantlik küsimus – miks vajame disaini? Saaks ju ka ilma…

Igaüks võiks enda ümber meetri raadiuses vaadata ja loetleda, mitu objekti või eset ta näeb, milles ei ole kasutatud disaini. Eks ole, äärmisel juhul üks või kaks, mõned käsitsi tehtud suveniirid, mis veel… ei tea. Riided, prillid, arvutid, lauad. toolid, telefonid, kellad, lauanõud jne. Ei saa ilma disainita, küsimus on kas tegemist on hea või halva disainiga.

 

Mis muudab Eesti disaini eriliseks, võrreldes muu maailmaga?

Tänu sellele, et Eestis on vähe suurtootmist ja disainereid kaasatakse suhteliselt vähe, on Eesti disainile iseloomulik väikesed tiraazid ja üsna palju käsitöönduslikku osa. Eesti disaini iseloomustab rohke stiliseeritud rahvusliku motiivi kasutamine, naturaalsed materjalid, minimalistlik vorm.

Miks  Disainiöö? Miks mitte Disainipäev? Kas öösel muutub inimene uutele mõtetele vastuvõtlikumaks?

Disainiöö sellepärast, et inimesed peale tööd saaksid tulla disaini nautima ning osa võtta üritustest, mis tavaliselt sobivat hilisõhtusse nagu moeetendused, Disainioksjon, Pecha Kucha jt. Esialagu oli kavas mahutada kõik sündmused ühte päeva ja õhtusse. VI Disainiöö on veninud väga pikaks, ööst on saanud nädal ja enamgi veel…
Olles ürituse peakorraldaja – kas Teile uneaega ikka jääb?

Kuna olen pikka aega intensiivseid üritusi korraldanud, olen õppinud oma energiat säästma ja töötama nii, et juhe kokku ei jookseks. Vahest raske on, kuna armastan kaua magada…

Oma varasemates intervjuudes olete rääkinud disainipoe mõttest, kas idee on teostunud?

Disainipood on Eesti Disaini Majas (asukoht: Kalasadama 8) olemas, alates eelmise aasta jõuludest. Ja see teeb ainult rõõmu, mitte ainult meile disaineritele ja organisaatoritele vaid ka publikule. Rahvusvaheline meedia on leidnud Eesti disaini üles, kohalikud kultuurihuvilised imetlevad ja kiidavad. Eriti tore on kuulata disainiga mitte eriti kokku puutuvate inimeste või laste siiraid kommentaare.
Hea äraolemise ajakirjana küsime – kas usute, et õiges proportsioonis ja stiilselt kujustatud nõud, muudavad road maistvamaks?

Toidu valmistamine ja söömise tseremoonia on osa kultuurist. See on elustiil. Kui inimene ei torma koosolekult koosolekule ketshup tilkumas kiirtoidu pakendi vahelt ning peab lugu nö “slow life” kultuurist, siis peab ta väga oluliseks, et keskkond, kus ta einestab oleks terviklik. Lisaks heale tervislikult valmistatud toidule peaksid vastavuses olema ka interjöör, lauanõud, isegi heli ja aroomid. Määrav tähtsus on teenindusel. Hea näide on Supelsaksad, kes pääses oma maine kujundamise oskuse eest Euroopa Design Management auhinna finaali. Võitjad, Euroopa parimad, kuulutatakse välja 23.septembril KUMUS.



16.-25.septembril on Tallinn uuendusmeelsete disainihuviliste päralt – toimub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv Euroopa Innovatsioonifestival IF… ja Disainiöö. Kuuenda disainifestivali programm on Euroopa kultuuripealinnale kohaselt mahukas. Kavasse kuuluvad erinevad konverentsid, töötoad, Disainioksjon, Pecha Kucha ja palju muud. Väärika punkti paneb festivalile Euroopa Disainijuhtimise Auhindade pidulik gala.
Festivali süda asub Rotermanni kvartalis, kuid kaasatud on kõik suuremad muuseumid ja galeriid. Lisainfot: www.disainioo.ee ja www.innovationfestival.ee

 

Intervjuu hinnatud toiduveebi koostaja, pr Liina Kasela`ga

By

Kas peate toiduteemalist blogi sellepärast, et Teile meeldib süüa valmistada, või teete süüa sellepärast, et peate ajaveebi : )

Mulle meeldib väga süüa teha, aga vahel teen ka süüa sellepärast, et pean ajaveebi. Eriti meeldib mulle teha erinevaid kooke ja magusaid küpsetisi. Blogi on kindlasti pannud mind rohkem erinevaid asju tegema, meie kodus korduvad harva toidud. Enamjaolt tahan ikka teha midagi uut, mida oleks võimalik ka blogisse lisada. Kindlasti ma teeksin veidi vähem süüa, kui mul poleks blogi, eriti just magusaid toite. Ma armastan söömist ja mulle meeldib, kui toit, mida ma söön, on mu enda tehtud.

Millest üldse sai kokkamine.wordpress.com alguse?

Alguses ma lihtsalt mõtlesin, et hakkan enda jaoks asju kirja panema, et oleks hiljem hea vaadata. Siis hakkas pall veerema, mulle hakkas ka pildistamine rohkem huvi pakkuma ja avastasin ühe rohkem erinevaid maitseid ja retsepte ning nii see läks.

Kuidas tekib sisu, kui tihti ja mille põhjal Te oma ajaveebi täiendate?

Täiesti isude põhjal ning enamasti kõik toidud on mõeldud mulle endale või mu perele. Nii palju on toite, mida ma tulevikus teha tahaks. Mul on pikk „to do list“, aga palju jääb hetkel aja taha ning keegi peab selle kõik ära ka sööma.

Mis on blogimise juures kõige südamelähedasem teema?

Kogu blogindus on saanud mu elu osaks ja on seda jätkuvalt ka edaspidi. Südamelähedaseks on saanud pildistamine, ma olen selles veel küllaltki algaja, nii tehnika kui ka oskuste poolest. Aga see pakub huvi ja ma jumaldan toidupilte. Ma jälgin väga paljusid toidublogisid nii Eestist kui ka välismaalt ning tihti vaatan ma sealt üksnes pilte ja naudin neid. Blogi puhul ongi minu arust pilt kõige olulisem, mis paneb inimesed üldse tahtma seda toitu teha. Mul on veel väga pikk tee selleni, et mu pildid oleksid sellised, millega ma ka ise rahule jääks.

Isiklik küsimus, kas töötate või õpite toitlustamisega seotud erialal?

Varem töötasin mõnda aega kokana, hetkel olen lapsega kodune ning käin kõrgkoolis ja õpin toitlustamisega seotud erialal, mida nüüd olen lõpetamas. Kindlasti näen ma ka oma tulevikku toitlustuses.

Ja veel üks isiklik küsimus, milline on Teie köögieelistus?

Mul ei olegi köögieelistusi, selles osas ma veel avastan ennast, ma tahaks kindlasti kogeda veel palju erinevaid maitseid erinevatest köökidest. Pastaroad on kindlasti ühed lemmikud, magusast toorjuustukoogid ja üldse erinevad koogid, neid asju on nii palju, mis mulle kohe nii väga meeldivad. Ma armastan väga kirglikult söömist!

Retseptisoovitus veebikirja lugejatele?

Retsepti valimine tuli raskelt. Valiku tegin lähtudes hooajalisusest ja lihtsusest ning soovitan veebikirja lugejatele algava sügise puhul põldmarjapirukaid http://kokkamine.wordpress.com/2010/08/16/poldmarja-pirukas/

Intervjuu hinnatud renoveerija, hr. Vahur Kõrbe`ga

By

Parafraseerides retoorilist küsimust “How many roads must a man walk down?”, küsiksin – kui mitu vanaautot tuleb renoveerida, et tunda ennast kindlalt selles vallas?

Aus vastus oleks, et ma ei tea veel. Need meistrid, kes on minu jaoks gurud, on selle tööga leiba teeninud juba aastakümned. Ka restaureerimises on turumajanduslik tööjaotus, kus keegi on spetsialiseerunud plekksepaks, keegi on hea maaler, keegi taastab hästi mootoreid jne. Mina seevastu olen üritanud kõigi töödega ise hakkama saada ja nii kulub õppimisele veel pikki aastaid. Vanasõiduk on objekt, mille peal on hea oma elus vaevaga õpitut taaskasutada ja uusi asju juurde õppida. Huvi jätkumisel liigub pilk ikka üha vanemate sõidukite poole, seega kujuneb iga järgmine projekt eelmisest veidi keerukamaks.

Mis on motivaatoriks, nii-öelda mootoriks, mis paneb käed kihelema? Lihtsam oleks ju taastamisteenust sisse osta ja ise värskendatud autoga lihtsalt ringi sõita?

Tegelikult hakkan ennast juba kordama. Mootoriks ongi nende oma elus ise õpitud/omandatud käsitööoskuste taaskasutamine. Ja loomulikult kõigi varem soetatud tööriistade ja oma töökoja võimaluste kasutamine. N Liidu ajal oli  minusugusel noorel inseneril ja lapsepuhkusel emal majanduslikult võimatu oma peresõidukit teeninduses remontida ja nii sai samm haaval neid oskusi kogutud. Uuem sõiduk vajas alguses ainult tehnohooldust, kuid aja möödudes tulid ka plekitööd, keevitamised, pahteldamised ja värvimised. Mul on vedanud naabrimeestega, kes kõik olid abivalmis ja lahtiste kätega. Hiljem aitasin mina juba neid endid. Endalegi üllatuseks avastasin endas sedavõrd edevust, et minus on olemas ka soov ennast vanasõidukiga liikluses eksponeerida ja lihtsalt nautida sõitu.

Suurim töövõit?

Praegu arvan, et kõige ebakindlamalt tundsin ennast enne autokatuse taastamise juurde asumist. Katus peab olema laitmatult viimistletud, sest selle defektid hakkavad päikese käes kohe silma. Minu sõiduk oli kunagi varases nooruses katuse peal käinud ja kõik viimistlustööd tulid paratamatult uuesti sooritada. Mul on üks hea sõber, kes andis soovitusi tööriistade ja materjalide valikuks. Ütlemata mõnus tunne oli pärast värvimist autot silmitseda!

Mis on Teie jaoks taastamisprotsessis oluliseim? Kas 100% autentne sõiduk, või taastamisprotsess, kui selline?

100% autentsuse poole tahan loomulikult alati püüelda, aga see on samasugune filosoofiline probleem, nagu ei saavat kahte korda ühte ja samasse jõkke astuda. Kas mul oleks kuskilt võtta N Liidu-aegset õhku rehvidesse? Nii ei pea mina ka väga heade meistrite taastatud sõidukeid 100% autentseteks, vaid ikkagi koopiateks, replikateks. Sageli on need autod palju parema kvaliteediga, kui kunagine tehasetoodang. Ainuke tõeliselt autentne Volga on Gorki autotehase muuseumis – viimane konveierilt tulnud sõiduk, mis kohe pandigi muuseumisse. Teoorias ei ole asi muidugi nii karm.

Minu jaoks on olulisem ikkagi taastamisprotsess. Peale töökojas töötamise loen selle protsessi sisse kuuluvaks suhtlemised teiste meistritega, kes mind juhendavad. Siia hulka kuulub puuduvate varuosade ja materjalide otsimine erinevatest Eestimaa paikadest ja üllatuslikud leiud vanapapide keldritest ja pööningutelt. Siia  kuulub ka vanatehnika foorumites oma tööde kajastamine ja ka muudes infokanalites (ajalehed, ajakirjad) juba tehnkiahariduse või isetegemise või käsitöö promomine. Seda kutsutakse nüüd moodsalt sotsiaalseks võrgustikuks, mille juurde kuulub ka mitteformaalne suhtlemine teiste Volga-huvilistega nii Eestis, Soomes, Venemaal meeste garaažides, kui ka formaalselt klubiüritustel (Eesti Volga selts, klubi Unic) osalemine.

Vanaauto on ikkagi vanaauto. Kas ja kui tihti mõnda taastatud sõidukit kulgemiseks kasutate? Volga soetamise järel sain tõelise sõiduelamuse, mida võrdlesin vaese mehe Rolls-Royce’iga. Selline aeglane pehme õõtsumine, millest ka intervjueerija on osa saanud. Õnneks olen saanud teiste sõidukeid kasutada ja saadud sõiduelamus kisub mind endiselt oma autot valmis tegema. Nii mõnigi mees on oma vanasõiduki maha müünud, sest neile ei ole pakkunud see piisavat sõidumõnu. Kuna mu esimene vanasõiduk on lõpetamisjärgus, siis ma veel ei saagi kasutada oma sõidukit. Olen pakkunud välja idee, et iga sõidukorras vanatehnikaomanik võiks suvisel perioodil individuaalselt kasutada oma sõidukit vähemalt paari nädala jagu päevade ulatuses. Võin küll eksida, kuid kuuldavasti on Soome vanasõidukitega õigus ilma liikluskindlustuseta liigelda aastas 30 päeva. Rõhutan, et positiivse meeleolu loomiseks piisab liikluses üksiku vanasõiduki nägemisest. Paarkümmend kolonnis liikuvat isendit muutuvad rutiiniks.

Pikim marsruut?

Oletan, et kõik meie naaberriigid peaksid olema kättesaadavad. Korras Volgaga võib mõnusalt pikki maid läbida. Volgat on ka teel olles lihtne ise remontida. Nagu minu Volga-omanikust naabrimees ütles: ”Enne kui rikki läinud auto tee äärde pargitud saab, on juhil viga juba teada.”

Muide, Ford Crestline (1953) ja Mercury Monterey (1952) on GAZ 21-ga (1956 – 1970) äraütlemata sarnased… Milles asi, kas roiskuv lääs lihtsalt kopeeris  nõukogude loomegeeniuse töövilju?

Olen neid pilte näinud ja arvamusi lugenud. Seda teemat pean ajaloolastele sobivaks. Mind ei huvita, kes julges esimesena tulla tänavale miniseelikus, aga ka hallipäisele vanaisale pakub see silmarõõmu. Võin ka öelda, et Volga on Eestis algajale lihtsalt kõige kättesaadavam ja kergemini taastatav sõiduk. Pealegi on see olnud just meie materiaalse kultuuri osa. Selles on minu generatsiooni väikest nostalgiat. USA-raud on küll palju eksklusiivsem, kuid minu jaoks võõrkeha. Samas hindan, et just noorte hulgas on “ameeriklased” hinnatud ja neid taastatakse hoolega. Näen selles stiimulit noorte tehnikahuvi arendamiseks.

Vanad tehnoloogiad  üllatavad töökindlusega. Näiteks lamptehnoloogias helivõimendid on melomaanide hulgas tänasel päeval vägagi kõrgelt hinnatud. Kas mõnel Volgal originaalraadio ka töötab?

Enamusel Volgadest on raadiod töökorras. Omamoodi nostalgiat pakub lampide pikk soojenemine ja lampvõimenditele iseloomulik soojuskahin. Paraku on raadiolevi standardid muutunud: asemele on tulnud stereoheli, FM-saatjatele pole nende raadiotega võimalik häälestada ja AM-saatjaid on mõned vähesed võimalik kinni püüda. Seetõttu peidetakse autosse mingi kaasaegne audiokeskus, või ehitatakse vana raadio sisse ajakohane vastuvõtja.

Mis seisab järgmises tööplaanis ja kuidas suhtute asjaolusse, et viimase põlvkonna Volga doonoriks on Chrysler Sebring?

Alustan lõpust. Volga tehase käekäik jätab mind ükskõikseks. Minu huvi piirdub ühe konkreetse mudeliga, nn. “vana Volga”. Kuna nooremad mehed hoolivad hilisemast GAZ-24st  (rahva suus siis “uus Volga”), siis näen siin tugevat nostalgilist seost omaniku noorusaastatega.

Järgmiseks on plaanis taastada Volga universaalvariant GAZ-22. See auto ootab juba garaažis oma aega. Peamiseks valiku põhjuseks on asjaolu, et vanasõidukil peab peale emotsionaalse väärtuse olema ka turuväärtus. Mida haruldasem on sõiduk, seda väärtuslikum ta on. Tavalisi Volgasid on Eestis säilinud sadu, universaale aga ainult paarkümmend. Põhjuseks on see, et N Liidus ei müüdud neid sõidukeid eraisikutele, vaid ainult ettevõtetele. Erakätesse jõudsid nad peamiselt ainult läbisõidetud kiirabidena. Liikluspildis võib kohata seni ainult ühte Soomest reeksporditud eksemplari.

Toon ühe näite. Eestis on taastatud vana Volga, mis läks omanikule maksma üle 30 000 €, kuid müüa õnnestub sellist autot vaevaliselt 4000-5000 €  eest. Hobitegevus ei peagi olema majanduslikult tulus, aga mis meil võiks selle vastu olla?

Tegelikult ootab minu peres oma vanasõidukit ka itaallasest tütremees, kes sattus Volgaga sõitmisest tõelisesse vaimustusse. Airbussi kaptenina tahab ta aga sellele märksa võimsamat jõuallikat.

Täname!  Hr. Vahur Kõrbe vanauto taastamist käsitlevaid kirjutisi lugege siit..

 

 

 

Intervjuu kohviku „Kompott“ peakoka hr. Silver Illaku`ga

By


Ilmselt palju liialdamata võib väita – peakokk on köögis jumal. Millist juhtimisstiili eelistate – autokraatlikku juhatamist? Või pooldate meeskonnatööd?
Isiklikult pooldan demokraatlikku meeskonnatööd. Ma teen ettepaneku ning siis arutame, kuidas toimetame. Muidugi suurte ja suunavate otsuste puhul võtan kuulda teiste arvamust, kuid lõpliku otsuse teen mina. Kuigi osa asju peavad ka autokraatlikud olema. Näiteks retseptid ja üldine köögitöö organiseerimine. Asjad peaksid ikka omal kohal olema.

Kuidas sünnivad retseptid?
Retseptid sünnivad mitut erinevat moodi. Üks versioon on see, et näen kuskil heana tunduvat retsepti ning siis mugandan seda.

Teine versioon on fantaasiavoor, kus tuleb mingi põnev mõte ja siis katsetan ja mängin sellega kuni saavutan täiuslikkuse. Ning kolmas võimalus on see, et teen mingi baasi valmis, tutvustan köögimeeskonnale, kes omakorda retsepti täiustab.

Kõige äärmuslikum osis, mida olete retseptis kasutanud?
Vabal ajal on retsepti kõige äärmuslikumad komponendid igasugu putukad olnud. Töö ajal on Eesti mõistes äärmuslik tooraine olnud krokodillifilee ja veise süda.

Samas meeldib segada ja katsetada kummalisi kooslusi tavatoorainetega. Näiteks sinihallitusjuust ja šokolaad või hoopis karamellikastmega veis ning kuusevõrsetega marineeritud veisefilee.

Kas erialasest kirjandusest leitav retseptivalik on üks ühele kasutatav, või peab neid eelnevalt ikkagi kohandama?
Nii ja naa. Üldjuhul ma retsepte ei jälgi. Mind häirivad nn tavainimeste retseptid, kus on ebamäärased kogused. Näiteks üks porgand, kaks sibulat on nii suhteline suurus. Üks porgand võib kaaluda 100g ja olen kohanud ka 400g-st aga see mõjutab toitu juba kaunis palju. Ning olen kohanud ka retsepte, kus tehnoloogiliselt on nii segane jutt, et päris täpselt ei jõua info lugejani.

Miks valisite koka elukutse?
Kuna väiksest peale on mulle meeldinud kokata ja köögis eksperimenteerida. Mäletan väga hästi kui 1991. aastal isa tõi koju tuliuue teflonpanni, mida siis sel ajal Eestis müügil ei olnud ning ma kõrvetasin kalapulgad sellel pannil nii ära, et pann läks ära viskamisele.

Kokanduse puhul mulle meeldib ka see, et see on selline puhas töö. Ning muidugi fantaasia-rohke.

Väliköök, mida see tähendab?

Minu jaoks on väliköök selline mõnus vaheldus argielus. Värske õhk, grill, wokkpann ning väljakutsed ja vahvad inimesed. Ükski välitoitlustus ei ole ühte ja sama nägu, alati on seal midagi väljakutsuvat (ilm ja asukoht ise). Ning koht, kus saab klientidega suhelda. Inimesed on päris uudishimulikud. On olnud mitmeid üiritusi, kus osa pidulistest jääb panni juurde uudistama, mida teen, kuna ma ei tee nn tavalisi friikartuleid ja vorste. Väliköögis üritan võimalikult palju kohalikku ja värsket toorainet kasutad ning toiduga katsetada. Näiteks värske karulaugu kartulid või jänesekapsa (jäneseoblikas) marinaadis lõhe.

Retseptisoovitus veebikirja lugejatele?


Värske maasikatäidisega šokolaadikook umbes neljale inimesele:

  • 2 muna
  • 20g jahu
  • 100g šokolaadi
  • 100g võid
  • 15g suhkrut

Täidis:

  • 100g värskeid maasikad
  • 20g fariinisuhkrut

Kaunistuseks:  piparmünti ja väiksemaid maasikaid.

Kuidas valmistada?

Kõigepealt vahusta muna koos suhkruga väga tugevaks vahuks. Samal ajal sulata kokku või ja šokolaad. Veendu, et šokolaadi-võimass oleks umbes kehatemperatuuril või alla selle. Sega hästi õrnalt omavahel kokku šokolaad ja munamass ning raputa läbi sõela jahu peale ning seejärel sega hästi õrnalt ühtlaseks. Pane külmikusse seisma ca 2h.

Tükelda ja puhasta maasikad. Maasikad võiksid olla neljaks tükeldatud. Suuremad 6-ks. Sega need fariinisuhkruga kokku. Täida ca 8cm läbimõõduga muffinivormid pooleldi šokolaadimassiga ning keskele tükeldatud maasikad. Seejärel kata kook ühtlaselt šokolaadimassiga.  Küpseta ahjus 190C ca 8 minutit ja serveeri kohe. Kaunistuseks lõika peale pooleks lõigatud maasikas ja suru piparmündi ladva väiksemad lehed õrnalt maasika rohelise tuti asemel. Kui liiga kaua ahjus ei ole olnud, siis peaks kook olema seest vedelam ning see on täitsa õige. Ärge kartke, et kook tooreks jäi.

Head isu!

Fotod: erakogu

Intervjuu Europassi Keskuse juhataja pr Margit Paakspuu`ga

By

Europass? Kõlab nagu isikut tõendav dokument, kas see ongi nii?

Europassi dokumendid ei ole isikut tõendavad dokumendid. Arvatakse, et Euroopa Liidus kehtib ühine pass, kuid sellist dokumenti nagu Euroopa pass ei ole olemas. Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et Euroopa Liidu kodaniku passiks nimetatakse kõikide liikmesriikide reisidokumente, mille taotlemise aluseks on liikmesriigi kodakondsus. Europassi nimetuse alla kuuluvad viis dokumenti, mille eesmärk on muuta inimeste teadmised ja oskused paremini väljendatavaks ning teha need kõikjal Euroopas üheselt mõistetavamaks.

Mis dokumendid kuuluvad Europassi nimetuse alla?

Nendeks dokumentideks on Europassi CV, keelepass, kutsetunnistuse lisa, diplomilisa ja õpirände tunnistus.

Milleks on vaja ühtsel üle-euroopalist CV vormi ja  kuidas see praktikas töötab?

Europassi CV on välja töötatud selleks, et lihtsustada eelkõige teise riiki tööle kandideerimisega seotud ülesandeid. Igas riigis on erinevad CV koostamise põhimõtted, millega peab tööotsija arvestama. Europassi eesmärk on pakkuda tööotsijatele ja –pakkujatele üle-Euroopalist CV vormi.

Europassi CV on kasulik siis, kui tööle kandideerijad on erinevast rahvusest. Nii teab tööpakkuja, et ta saab ühes kindlas formaadis CV, mida tal on kergem läbi vaadata, ning tööotsija ei pea muretsema, kas CV vastab just selle riigi nõuetele. Europassi CV-d saab koostada  internetis 26 keeles. Selleks on loodud vastav süsteem, mida toetavad juhendid ja näited. Samas on Europassi CV-d võimalik kasutada ka siseriiklikul tööturul.


Võib öelda, et praktikas töötab Europassi CV päris hästi. Seda kinnitab kasutajate suur arv: alates 2005. aastast, mil Europass loodi, on koostatud üle 12 miljoni Europassi CV.

Mis seos on kutsetunnistusel ja kutsetunnistuse lisal?

Kutsetunnistus tõendab, et inimesel on olemas kõik vastavas kutsestandardis kirjeldatud oskused ja teadmised. Kutsetunnistus on niiöelda töötaja kvaliteedimärk.

Kutsetunnistuse lisa kirjeldab, millised on kutsetunnistuse omaniku oskused, mille alusel tunnistus on väljastatud ja millistel töökohtadel on kutsetunnistuse omanikul võimalik töötada. Teisisõnu antakse lisateavet ametlikus dokumendis kirjapandule, tehes selle hõlpsamini mõistetavaks, eriti tööandjatele või institutsioonidele väljaspool seda riiki, kus antud dokument väljastati. Kutsetunnistuse lisa ei asenda aga kutsetunnistuse originaaldokumenti ega taga automaatselt tunnustust.

Kas Te ise kasutate  mõnda Europassi dokumenti?

Olen loomulikult koostanud omale Europassi CV ja keelepassi nii eesti kui ka inglise keeles ning ma vaatan neid aeg-ajalt üle ja täiendan. Kõrgkoolist sain diplomilisa. Kuna mul on aga töökoht olemas ja hetkel välismaale õppima ka ei plaani minna, siis on need dokumendid mul olemas enda tarbeks ja reaalselt neid ei ole kasutanud. Aga pikk elu on veel ees ja kunagi võib neid vaja minna. Igal juhul soovitan teistele ka, et alati tasub hoida alles ja koguda kokku kõik haridust ja töökogemust tõendavad dokumendid.

Soovitan ka uurida, millised võimalused on inimesel oma kutsealal kutsetunnistuse taotlemiseks. Kutsetunnistus aitab suurendada läbilöögivõimet tööjõuturul. Eesti kutsesüsteemist saab lähemalt lugeda Kutsekoja kodulehel www.kutsekoda.ee.

Kuidas olete seotud europassikeskusega?

Mina juhin Europassi Keskuse igapäevatööd ja tegelen Europassi dokumentide tutvustamisega.

Kuna oleme hea äraolemise ajakiri, siis küsiksime ka standardküsimuse – millist kööki (india, hiina, vene jne) eelistate : )

Mulle meeldib kõige rohkem hispaania köök. Hispaania on nii mitmekülgne maa ja see väljendub ka söögis. Teisel kohal on india köök.

Lisaks: Europassi Keskus

Intervjuu aasta 2011. a. Eesti parima teenindaja, prl. Triinu Maksim`iga

By

Esmalt parimad õnnitlused veebikirja poolt : ) Siit ka küsimus – mida Sinu arvates hea teenindus õigupoolest tähendab?

Suured suured tänud! Hea teenindus on minu jaoks see, kui ma saan tavapärasele küsimuse/probleemi lahendamisele VEEL midagi lisaks. Selleks võib olla ükskõik mis asi, aga oluline on, et see tekitaks hea emotsiooni/tunde.

Mida arvata paljulevinud müüdist – eestlane ei ole olemuselt teenindaja?

See ei sõltu rahvusest, vaid inimese iseloomust – kui palju ta tahab suhelda, kui avatud ta on, mis meeleolus jne. Teenindaja on minu jaoks naeratav ja avatud suhtumisega positiivsusest pakatav ja seda ka nakatav inimene (!), kes mind abistab. Ma näen järjest rohkem ja rohkem selliseid inimesi Eestimaal, kuigi ma ei tea, mis rahvusest nad on.

Mis tagab teeninduskvaliteedi?

Eelkõige kindlasti rahulolev töötaja – kui töötajale meeldib tema töö, siis ta TAHAB seda teha. Kui me aga midagi tahame teha, siis tuleb see hästi ja loomulikult välja. Kliendid tunnevad, et neid tahetakse kuulata, mõista ja aidata. Kui sellele veel lisada paras annus konstruktiivset mõtlemist ja vürtsiks positiivsust, siis saamegi ka meiega kokkupuutuvatel inimestel silmad särama. See määrabki lõppkokkuvõttes teeninduskvaliteedi.

Sekretär ja teenindustöö, palun kas Sa räägiksid pikemalt?

Kas see oli imestav küsimus, et kuidas on sekretäritöö seotud teenindamisega? Kui ja, siis tahaksin täpsustada – teenindustöö eeldab „kliente“, keda teenindatakse. Minu jaoks on kliendid kõik inimesed, kellega ma suhtlen – firma kliendid, töökaaslased, sõbrad/tuttavad, pere, võhivõõrad. Seega võib vist öelda, et ma olen iga hetk teenindaja.

Sekretäritöö üldiselt ongi paljuski teenindajatöö. Hansabussis (kus ma hetkel töötan) tulevad minu juurde enamasti töökaaslased (tavaliselt kõik korraga J), kellel on mõni probleem, mure, küsimus ning ma pean leidma sellele kiireima ja parima lahenduse. Aga mulle meeldib see, et saan kasulik olla ja neid aidata. Mul on väga lahedad töökaaslased – me ajame üksteist naerma, nad on abivalmis, sõbralikud, mõistvad, viisakad.

Mida toob tulevik?

Tulevik toob loodetavasti palju uusi väljakutseid.Eelkõige ma loodan, et mu silmad jäävad säravaks, naeratus püsiks, tolerantsus säiliks ja tahe, midagi korda saata, suureneks. Ja seda igas ettetulevas olukorras!

Isiklik küsimus, kuidas võtad maha pinged? Lõõgastud?

Naeran. Kui kõik tundub pea kohal kokku varisevat, siis ma naeran teadlikult. Lugesin kuskilt, et kui naerame, siis meie kehale meenub seisund, mil ta oli terve ja heas vormis ning ta hakkab seda seisundit taastekitama. See aitab väga hästi pingeid maandada – proovige kindlasti!

Kindlasti tahan praktikas proovida ka Hea Teeninduse raames saadud ideed – kui midagi on halvasti, siis aja see absurdseks. Mõtlen, mis on kõige jaburam asi, mis juhtuda võib. Siis see esialgne mure ei tundugi vast nii suur.

Soovitus veebikirja lugejatele?

Mulle väga meeldib üks maksiim – „Keegi ei saa meid teha õnnetuks, õnnelikuks, kurvaks, rõõmsaks, kui me ise seda ei lase teha“. See, kuidas me ennast tunneme ja situatsioonidele reageerime, sõltub kõik meist endast. Otsustage ennast hästi tunda ja maailm ongi kohe ilusam koht elamiseks!

Üks üleskutse veel – Märgake enda ümber häid asju ja kiitke! See teeb Teil tuju heaks ja kiidetaval samuti. Jälle vähemalt kaks heatujulist inimest lisaks.

Foto: heateenindus.ee

 

 

Intervjuu kirjaniku ja ajakirjaniku pr. Ketlin Priilinn`aga

By

Mitte kõigile ei ole antud oskust ennast haaravalt ja pelgalt tähtede abil mõistetavaks teha. Miks Te kirjutate? Mis annab sisemise tõuke, impulsi?

Kirjutan, kuna raske on seda mitte teha. Peas on alati tohutult ideid, mis kohati justkui vägisi paberile kipuvad, ja seepärast on mul pidevalt mõni käsikiri pooleli.

Muidugi on ka puhkehetked vajalikud ja pärast ühe käsikirja lõpetamist püüan mõnda aega uut loomingulist energiat koguda ja muude asjadega tegeleda, ent reeglina tekib üsna peatselt tunne, et midagi oleks justkui puudu. Ma ei planeeri kirjutades tegevust kuigi palju ette, vaid lasen lool pigem kulgeda oma loomulikku rada pidi – minu jaoks on tohutult põnev luua uusi inimesi ja uusi maailmu ning kirjutades tasapisi avastada, mis sellest kõigest saama hakkab, kuhu see lugu välja jõuab.

Olete ühtlasi tegev mitmete majandusväljaannete juures. Loete ennast rohkem ajakirjanikuks või kirjanikuks?

Igapäevaselt töötan tõesti vabakutselise ajakirjanikuna. Kirjutan peamiselt Äripäevale, aga ka Eesti Ekspressile ja Lemmikule, samuti olen teinud koostööd selliste väljaannetega nagu Director ja Inseneeria. Mulle meeldib ajakirjanikutöö –  see on huvitav ja arendav, võimaldab õppida nii mõndagi uut ning kohtuda huvitavate inimestega. Raamatute kirjutamine on tegelikult siiski südamelähedasem, aga kuna üksnes sellest nagunii elatuda poleks võimalik, siis olen seda üldiselt rohkem hobina võtnud.

Rääkides ilukirjandusest, üks asi oleks narratiiv, teine karakterid. Kuidas raamat loob? Kust ammutate ainest?

Ma ütleksin, et lausa 90% mu raamatutest on puhas fantaasia ning suurema osa olukordadega, millest olen kirjutanud, pole ma tegelikult ise kunagi kokku puutunud. Ideed tulevad mulle täiesti iseenesest ja ükskõik kus või kuidas – jalutades, kodus, rongis, kohvikus, huvitavate inimestega vesteldes… Kui tegemist on väga tundmatu teemaga, siis alustan kindlasti eeltööst. Ideid on mul palju rohkem kui oma elukogemust, ent minu jaoks on väga oluline teha kõik selleks, et lugu saaks usutav. Muidugi aitab palju ka fantaasia – püüan kirjutades alati nii-öelda pugeda tegelase nahka ja kujutleda, kuidas ta ühes või teises olukorras võiks käituda, mida mõelda ja tunda. Mulle meeldib realism. Kirjutan enamasti päris tavalistest inimestest; sellistest, kellega igaüks meist suudaks ennast samastada.

Lasteraamatud?
Mulle väga meeldib kirjutada lastele ja noortele – vahest sellepärast, et mäletan ise veel väga hästi, mis tunne oli olla laps või teismeline, ja meeles on ka see, milliseid raamatuid mulle toona meeldis lugeda. Mu enda suurteks lemmikuteks olid igasugused tüdrukuteraamatud, nagu näiteks „Kadri. Kasuema“, „Väike printsess“, „Salaaed“, „Väikesed naised“, „Heidi“… Nüüd kirjutan ka ise peamiselt tüdrukutele, kuna nende mõttemaailm on mulle tuttavam ja lähedasem kui poiste oma. Siiski tahaksin kunagi katsetada ka mõne n-ö poisteraamatuga.

Teie kirjanikunimi…
Kirjanikunimi on Ketlin Priilinn, ametlik nimi Ketlin Rauk. Priilinn oli mu neiupõlvenimi, olin sellega juba päris palju raamatuid avaldanud, enne kui 2010. augustis abiellusin ja ametlikult nime vahetasin. Ma ei näinud mõtet kirjanikunime muuta, jätsin selle samaks.

Kirjutamine on aja- ja energiamahukam tegevus kui kõrvaltvaataja arvata oskaks.  Täiesti isiklik küsimus – kuidas puhkate?
Vabal ajal armastan eelkõige lugeda, olen tõeline raamatukoi! Loen nii klassikalist kui tänapäevast kirjandust ja aeg-ajalt ka luuletusi. Väga, väga olulisel kohal mu elus on muusika, olen rootsi bändi Roxette´i andunud fänn juba viimased neliteist aastat. Nende pärast õppisin hiljuti iseseisvalt ära ka rootsi keele, samuti on sealt saanud alguse üldisem huvi rootsi muusika, ajaloo ja kultuuri vastu.

Samuti meeldib mulle väga reisida, ehkki esialgu pole veel Euroopast kaugemale jõudnud. Stockholm ja London on mu lemmiklinnad, kuhu tahaks alati tagasi!

Kindlasti kuulub puhkamise juurde aeg perele ja sõpradele. Olen ka suur loomasõber ja mul on kodus kaks šoti terjerit, Berta ja Schubert. Nemad on mind päris palju ka kirjutamisel inspireerinud.

Mis on südamel?
Minu meelest on väga oluline, et kirjanik looks oma teoseid alati südamest, ehk siis just sel kombel, nagu talle endale kõige parem ja õigem näib olevat. Keegi teine ei saa tulla ja öelda: miks sa niimoodi kirjutad, õigem oleks hoopis naamoodi! Kriitika on kindlasti omal kohal ja tihtipeale võib sellest mõndagi õppida, ent oma „mina“ peab iga autor ikkagi iseseisvalt leidma, kartmata sealjuures riskida ning iseendale truuks jääda.

Enda loomingut pean ma eelkõige ajaviitekirjanduse hulka kuuluvaks, aga sellegi poolest meeldib mulle käsitleda tõsiseid ja elulisi teemasid, nii et need lood paneksid lisaks meelelahutusele ühe või teise probleemi peale ehk ka pisut mõtlema.

Lõpetuseks. Mida sooviksite veebikiri.ee lugejatele?
Veebikiri.ee lugejatele sooviksin eelkõige julgust ja oskust elada kooskõlas iseendaga ning kui vähegi võimalik, püüda realiseerida oma unistusi. Et aastakümnete pärast kõigele tagasi vaadates ei peaks midagi kahetsema, vaid võiks tõdeda: mul oli õnnelik elu.

Foto: erakogu