Viimastel aastatel on Euroopa Liidu digipoliitikas üha sagedamini kõlanud mõiste „digitaalne suveräänsus“. Selle mõtteviisi üks nähtavamaid väljendusi on EU OS – algatus, mida sageli ekslikult kirjeldatakse kui Euroopa vastust Microsoft Windowsile. Tegelikkus on nüansirikkam ja majanduslikult märksa huvitavam.
EU OS ei ole uus operatsioonisüsteem, mida arendataks nullist, ega projekt, mille eesmärk oleks sundida Euroopa kodanikke Windowsist loobuma. Tegemist on Linuxi-põhise tõestusprojektiga, mis keskendub avalikule sektorile. Eesmärk on pakkuda standardiseeritud, läbipaistvat ja hallatavat töölauaplatvormi, mida Euroopa riigid ja institutsioonid saaksid kasutada ilma püsiva sõltuvuseta ühelt kommertstarnijalt.
Majanduslikus vaates on selle mõtte taga väga selge loogika. Avaliku sektori IT-kulud on suured, eriti litsentsitasude, versiooniuuenduste ja sunnitud tarkvaravahetuste tõttu. Avatud lähtekoodiga platvorm lubab suunata raha litsentsidelt teenustele, arendusele ja kohalikule kompetentsile. Samuti vähendab see riski, et strateegilised infosüsteemid muutuvad poliitiliste või äriliste otsuste pantvangiks, mis tehakse väljaspool Euroopa Liitu.
EU OS on seega pigem majanduspoliitiline instrument kui tehnoloogiline revolutsioon. See on katse kehtestada ühine alus, mille peale saab ehitada riiklikke ja asutusespetsiifilisi lahendusi, säilitades samal ajal kontrolli kulude, andmete ja tehnoloogiliste valikute üle.
Mida õpetavad varasemad Linuxi katsed Euroopas?
Euroopa ei alusta EU OS-iga tühjalt kohalt. Kõige tuntum näide varasemast Linuxi kasutuselevõtust avalikus sektoris on Saksamaal Münchenis ellu viidud LiMux projekt. Seal migreeriti kümnete tuhandete töökohtadega linnavalitsus järk-järgult Linuxi ja avatud tarkvara lahendustele. Projekti algfaasis raporteeriti märkimisväärset kulude kokkuhoidu ning suuremat tehnoloogilist sõltumatust.
Samas näitas LiMux ka teist poolt. Kui organisatsiooniline juhtimine muutus ja kasutajatoe kvaliteet kannatas, hakati süüdistama mitte juhtimisotsuseid, vaid platvormi ennast. Osa süsteeme viidi hiljem tagasi Windowsile, kuigi paljud avatud lahendused jäid alles. Majanduslikult on see oluline õppetund: avatud lähtekood ei ole iseenesest odav või kallis, edu sõltub juhtimisest, koolitusest ja pikaajalisest strateegiast.
Sarnaseid, väiksemas mahus katsetusi on olnud Prantsusmaal, Hispaanias ja Põhjamaades, eriti hariduses ja kohalikes omavalitsustes. Ühine joon on see, et fragmentaarsed projektid kipuvad hääbuma, samas kui standardiseeritud ja institutsionaalselt toetatud lahendused püsivad. Just siin püüab EU OS õppida varasematest vigadest, pakkudes mitte üksikut tehnilist lahendust, vaid raamistikku koostööks.
Majanduse seisukohalt ei ole EU OS küsimus selles, kas Linux on parem kui Windows, vaid selles, kelle kätte jääb kontroll. Kas avalik sektor ostab igal tsüklil valmis lahenduse koos tingimustega või investeerib ta platvormi, mille arengut saab ise suunata. EU OS on katse nihutada see tasakaal Euroopa kasuks, isegi kui tee selleni on pikk ja täis kompromisse.
Viiteid: EU Joinup / EUPL kogukond ja avatud lähtekood avalikus sektoris
https://joinup.ec.europa.eu
Image by Blessing111 from Pixabay