Pluss. Haigekassa poolt toetatavad mitmed sissetöötanud rutiinid, nimetagem Mammograafiabuss või erinevad sõeluuringud. Teisisõnu, preaktiivsuses ilmutab ennast riiklik, pikaajaline mõtlemine. Ja ilma mistahes iroonia või halvustamiseta: neid häid ideid saaks laiendada ka nö tugevamale sugupoolele. Tegelastele, kes lähevad kehva enesetundega pigem garaaži nokitsema kui kuhugi tõmbekeskusesse sooritama PSA testi.
Miinus. Sündivuskordaja: 1,58 Siia tuleb lisada, et väikeriigi kohta massiivse väljarände (vähemalt -100 000 inimest vimasel dekaadil) üheks komponendiks võib vaieldamatult lugeda ravikindlustuse olemasolu, kui sellise. Jutt käib siis fundamentaalsest stabiilsussüsteemist, millele rajada haridus, kodu, perekond.
Popsliku ja nürimeelse mõtteviisi näitena, kuidas teha kõik vastupidi, vaadake palun nüüd, kui ülebürokratiseeritud ja kafkalik kadalipp tuleb eraisikul läbida kodumaa nö haigekaassakaardi ostmisel. Kusjuures mitmete eeltingimuste puudumisel on see suisa välistatud. Ja me ei räägi seejuures isegi hinnast. Või maksegraafikust. Seda enam, et majandus kasvab vaatmata pandeemiale. Nii, et miks? Miks küll?
Ühesõnaga: ravikindlustus eranditult kõikidele eestimaa kodanikele ei ole luksus, nagu on välja kujunenud viimasel 20 aastal, vaid instrument kuidas hoida ja siduda väljasurevat rahvast, olgu globaal-majanduslik turbulents milline tahes. Või veel lühemalt, parafraseerides – kui sa ei toida oma rahvast, toidad võõrast?
