Ettevaatust, Volga! 19. osa

mai 10, 2010 Ettevaatust, Volga! 19. osa kommenteerimine on välja lülitatud

Jätk 10.12.08 veebikirjas alanud kirjutisteseeriale GAZ 21 taastamisest. Hr. Vahur Kõrbe päevikuvormis kirjatöö on huvitav ja haarav lugemisvara ka tehnikavõõrale lugejale.

Doonor. Ühel heal tuttaval (Volgaga tekibki juurde ainult häid tuttavaid) seisis õuel kobe Volga kere, mida ta ise oli doonoriks kasutanud. Et tema enda GAZ-22 on juba aastaid valmis kujul garaazhis, siis oli ta lahkesti nõus mind seda rüüstama laskma. Pealegi oli tal ämm läinud reklaami ohvriks ja kutsunud korra juba tasuta vanarauda lahkesti ära vedavad mehed õuele.
Minu enda auto kerel on tagumised koopad nutused – üks pool kunagi korralikult sisse sõidetud ja teine pool lihtsalt hõre. Nii sõitsingi ühel suveõhtul haagisega talle õuele ja lõikasin selle kere suure lõikuriga piltlikult öeldes Golfiks. Kuigi selle doonori kallal oli kunagi juba lõikuriga käidud, tundsin ennast barbarina, kes oskab ainult lõhkuda ja rüüstata.

Töökojas, pärast saagi puhastamist kultuurikihist, tekkisid uued dilemmad – kui suured tükid peaks asendama? Avariilise auto taastamisel sellist probleemi ju ei ole, kuid vanasõiduki puhul on mingis piirkonnas korrosioon hävitanud mitmete keredetailide osi. Seega tahaks nagu teha mingit copy-paste’i. Ka nii on autosid taastatud, kuid samas mõned taastajad siiski puurivad sadu punktkeevitusi lahti, et võimalikult täpselt asendada detaile. Igatahes olen juba leppinud kokku ühe autorestauraatoriga, kes tuleb lähipäevil töökotta mulle näpunäiteid jagama. Mu autos ei ole iseenesest midagi haruldast, lihtsalt üks siseturule toodetud III-seeria GAZ-21 pereauto, kuid tänu headele peremeestele ikkagi tervelt 45 aastat vastu pidanud.

Foto: flickr.com

Kommentaarium on suletud.