Ettevaatust, Volga! 12. osa

november 9, 2009 Ettevaatust, Volga! 12. osa kommenteerimine on välja lülitatud

Hirv1Kui rooli vahetamise projekt võttis aega pool aastat, siis portsu raamatute soetamine sai teoks juba kuulutusele järgneval päeval. Nagu varem olen kirjutanud, moodustavad minu jaoks remondiraamatud autoga ühtse terviku. Ja nii olengi neid otsinud antikvariaatidest ja ostnud Osta.ee oksjonilt. Üheks paremaks ülevaatlikuks materjaliks pean ma neid A3-formaadis plakatitega raamatuid, mille abil on hea autot remontida. Kuna sellest raamatust värvikoopia valmistamine oleks maksnud kogu müüki pandud kotitäie hinna, siis polnud raskusi otsuse langetamisel ja tuli võtta kogu pakutav kraam. Müüja töö tõi teda juhuslikult ka kohe minu kodukanti ja ühes teemajas sai sõbralikult kohtutud. Teatavad süümekad on seoses sellega, et mõni mees vajaks just neid ülejääke. Kuna minuga on juba otsitud kontakti, siis jõuavad ka need raamatud kunagi õigetesse kätesse. Pere käskis mul toaukse kinni hoida, et vanade raamatute kirbe lõhn nende hingamisteid ei rikuks.
Selline oli ühe Volga-lembese eesti mehe Vabariigi juubeli eelne päev.

Liivaprits
Selle märksõna all tahan panna kirja tegevused, mis on olnud seotud “uute”, s.t. tehase kruntvärviga keredetailide ettevalmistustega värvimiseks. Ammu on teada, et see varuosadele kantud värv tuleb enne kruntimist eemaldada. Värvi eemaldamiseks kasutasin juba tuttavat värvikeemiat. Kui nüüd vanapapide pööningutelt hangitud detailide puhastamine kruntvärvist möödus ootuspäraselt, siis sinna alla peitunud roostega jõudsin enda jaoks uue probleemi ette. Mõned detailid olid aastakümnete jooksul suutnud endale hankida sügavad roostepesad. Ei lamellkettaga lihvimine ega ka poorse puhastuskettaga lihvimine ei andnud soovitud tulemust, sest ikka jäivad metalli pinnale nähtavad mustad rauatagi täpid. Kui vana sõidukit remontides tunduvad metalli sisse jäävad roostepesad paratamatusena, siis uut detaili töödeldes tahaks teha nagu “üks kord ja kogu eluks”. Sellele probleemile lahenduse otsimine tõi mind paratamatult liivapritsini. Üllataval kombel polnud ma varem oma elus liivapritsi kasutanud. Mina olin kunagi õnnelik painduva võlliga käia omanik, kuhu panin paki terasharju rooste eemaldamiseks (kaasaegse nurklihvija eelkäija). Nüüd terasharjad enam soovitud tulemust ei andnud ja tuli otsida liivapritsi, millega pinnad üle tuisata.

Foto: erakogu

Kommentaarium on suletud.