„Nii nad tapsidki meie Ferdinandi…” Tuleb tuttav ette? Aga purukuiv „majutusettevõtete käibemaksutõus…”? Ei mingeid emotsioone? Üldiselt sellega on nii – mida rohkem raha riigikassasse laekub, seda rohkem avalikke hüvesid. Näiteks parke, raamatukogusid aga ka selliseid vahvaid asju nagu ökoloogiliselt puhtaid ühistranspordi vorme. Kes kahtleb, käige korraks Helsink`is ära. Teooria toimib.
Võib ka vastupidi. Kui juhtute elama maanurgas nimega Opposite Land, siis ütleme otse – näiteks kütuse käibemaksumäär ja selle tõstmine oodatud tulemusi ei too. Teoorias peaks olema autojuhtide maksustamise loogiliseks tagajärjeks järjest paremad teed, praktika annab aga aastakümneid tagasi asfalteeritud külatänavaid. Noh, ja siit edasi minnes, kes garanteerib, et hotellide maksustamisest tulu tõuseb? Nii keerulisele küsimusele oskab ainult oraakel vastata. Väga isiklikult kahtlen selles. Enne pannakse kurikuulsale Haabersti ringile ükskord foor, võimalik isegi, et mitu, kui et maksude tõstmine omanikuhuvi ja tööviljakust kasvatab.
Foto: kivisildnik.blogspot.com
Sellemõttes tüüpiline postsotsialistik ühiskond koos kõigi oma veidrustega. Vanades ja väärikates riikides reeglina nii ei tehta. Nagu ei ole ka seal kombeks spordiväljakutele korrusmaju ehitada. Tõsi, kui muutustest rääkida, siis – maailmamastaabis paistab mõnel üliriigil uus hingamine olevat. USA`l on ikkagi noor ja vägagi elujõuline riigipea. Popikoon, mitte poliitik.
Mis on ainult hea, ütleme kasvõi Roosevelt`i case`ga võrreldes. Muidugi, noorte ja vihaste meeste puhul kaasneb tavaliselt alati ridamisi sekeldusi seoses õrnema sugupoolega. Näiteks filminäitlejate või siis lihtsalt assistentidega. Aga see on osa asjast. Ja tihtipeale ei ole arusaamatuste juurpõhjused kinni mitte seikluses endas vaid asjaolus, et süsteem hakkab vastu.
Video: Youtube.com
Olete puutunud kokku organisatsiooniga, kus tooni annavad elujõulised mehed? Kui, siis organisatsioon nagu iga teinegi. Aga, harilikult ilmestab seda ettevõtmist tendents: teeme kõvasti tööd, siis pidutseme kõvasti. Seejärel teeme jälle kõvasti tööd. Ilmestab ka see, et tasu tehtud töö eest peab olema korralik. Genofondi, khmm, rikastamine on teatavasti on ressursimahukas tegevus. Ühesõnaga, elu veereb nagu hernes.
Et võrdlus täieline saaks, toon vastandina mingi tädikestest pakatava firma asutuse. Kõik on näo ees sõbrad. Ja seljataga vaenlased. Kõik kannavad kampsuneid. Kõigi kehaehitus on tugev nagu tuletõrjehüdrandil. Tööl erilist tulemust ei ole. Ei saagi olla, sest vähene energia läheb mitte intriigidele, mis on kaunis võõrsõna ja kätkeb endas salapära ja kirgi. Vaid lihtsale ja labasele, maakeeles öeldakse hästi: pusserdamisele. Lahti lasta tegelasi ei ole ka mõtet, no kust sa võtad uue, kes 500 euro eest kuus kohal käiks !? Hoiab vähemalt tooli sooja!
Päris elus sellist äärmuslikke organisatsioone väga tihti ei kohta. Kuid üks on selge – muutused ei ole mitte kusagil kerged tulema. Ja uus mees võiks töölaual hoida neoonkirja: „Lahtise autoga Dallases ringisõitmine keelatud!”
Ton