Mnjah… Talve otsasaamine viib mõtted vägisi teedele ja sealt teetriipudele. No, teate küll, teid nagu ei ole aga triibud joonistatakse ikkagi. Kasvõi pinnasele. Ja mitte ainult armsas koduses kilulinnas, nihiliste on ka mujal. Noh, et siis selline soe ja armas tunne tuli koos Aprilliga südamesse. Teate, linnud, lumesulamine, kassid teedel, tänavatel, rentslis ja katustel. Ühtlasi proovisin loendada, kui palju elus olulisi triipe ma üldse tean.
Jep. Esimesed triibulised, need mida urvaplaastri näol üleannetutele jõnglastele jagatakse, jäävad poliitilise korrektsuse tõttu ära. Ei ole ajakohane. Vaadake, tänapäeva postmoderneses maailmas, mida iseloomustavad ainult naistest koosnev soolise võrdõiguslikkuse osakond vastavas ametkonnas ja pedofiilist pea-lastekaitsja, nüüdsest õnneks kinnimajas, latsekestele vitsa anda ei tohi.
Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.
Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.
Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.
Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?
Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?
Ton, eksid seekord. eelmistel aastatel joonistati teedele triipe. Nüüd on masu ja teeaugud lastekase lihtsalt bituumetit täis. Nagu mingi testirada vms : (