Selline ütlus. Ei rohkem. Ei vähem. Kes nüüd siit miskit lüürilist otsib, peab paraku mujale vaatama. Sest lüürilist leiab siit suht vähe. Õigemini üldse mitte.
Jäin lihtsalt haridusdebatti jälgima. Ja sedasorti mõte turgatas pähe ühe nooremapoolse koolimehe väga asjalikku arvamuslugu silmates. Sisuks meeste osakaal haridussüstemis. Õigemini selle puudumine. Kirjutis ise lõpeb küll kummastavalt. Nimelt soovitab autor hakata õpetaja ametist positiivsemalt rääkima. Mis iseenesest asjakohane ja õige, kuid nagu soovmõtlemise puhul ikka – ei haaku reaalsusega. Comical Ali näide.
Sesmõttes, et räägitagu mida ja kuidas iganes, Harju keskmise palga eest, mis on vist aastast `98 igijätkuvalt hangunud miski 500 euro juurde netos, eest normaalset meest ei saa. Ei ole kunagi saanud. Ja ei hakka saama. Sest armastus käib kõhu kaudu. Nii lihtne see ongi. Muidugi, heas mõttes fanaatikud teevad tööd ka tasuta, aga palju neid üldse? Ülejäänud seltskonda, räägin siis beetaisastest, tüüpidest, kes müüvad oma tööjõudu 3-5 eurot tunnis, ei laseks ma ka oma koera juurde. Saati siis lastest. Kartes, et rikuvad lemmiklooma moraalse palge. Mida taoline retard aga kasvava isiksusega teha võib – on küsimus psühhiaatrile. Tehes lühidalt: mõtleva inimese, rollimudeli, hind algab miskist paarist-kolmest tuhandest, see on OECD keskmine, lisaks arusaadavalt inflatsioonikoefitsent ja boonused.
Siit edasi on aga paraku ikkagi soovmõtlemise koht, sest midagi peab pikas-, ehk siis strateegilises plaanis juhtuma. Teadagi, kõrvaltvaataja pilk võib olla nii või teistsugune. Aga see on terav. Eriti kui vaataja juhtub olema noorest ja tulemustele suunatud kultuurist…
Isiklikult panustaksin küll alustuseks kõigile kodanikele automaatselt rakenduvale tervisekindlustusele. Sest mikro- ja makromajandus on seotud nagu sukk saabas. Ja õpetajate palgaraha ei tule laest. Pealegi, umbluu teemal kuidas haigekassa kohe katki ja lõhki läheb, ei ole tõsiseltvõetav. Ja kui lähebki mõnekümne miljoniga miinustesse, so what? See tuleb ju teistviisi, ütleme käibemaksu kasvust tagasi. Eeldusel muidugi, et maksumaksjad ei jookse nagu prussakad mööda maailma laiali. Lisaks, karja südamehaigeid riigieelarves pidada on igasuguse mõtlemise järgi tunduvalt kallim kui tegeleda preventatsiooniga. Napakas loogika, mille kohaselt iga osakond peab kuludega nulli saama, võib mingil määral kehtida ogaraks joonud osside ehitusfirma neitsilikus raamatupidamises. Aga ühiskonna kui terviku näitel ei ole tõsiseltvõetav. Ka mitte arvestatavas äris. Jeff Bezos`e näide. Kes ei tea, Kindle`t (räme rahamasin) ei oleks teadupäralt muidu olemaski, kui esimesi aastaid poleks ilmestanud pikk ja rasvane arenduskulude miinus. Lühidalt organisatsiooni, nagu inimestki, tuleb vaadelda tervikuna ja raha teeb raha.
Küll on üldisest tervisekindlustusest palju võita. Kõigil. Lihtsama näitena ajab tervisehäda asjalise kodutalust maakonnakeskuse polikliinikusse. Ja siis kohalikku kaubandusekeskusesse. Ja siis toob koju tagasi. Mitte naaberkülla nõia juurde. Või Soome ehitajaks. Keeruline näide? Võtke ja arvestage, kui palju maksab hooliva ja sõbraliku kogukonna rahvusvaheline kuvand. Hea kui hinnaks saab ainult kuuekohaline number.
Ah ja, kes hariduse tähtsust ei mõista, filmisoovitus:
Foto: placeit.net