Lastest ja noortest rääkima asudes peab esmalt välja selgitama, kes on laps ja kes on noor. Selguse saamiseks tuleb appi võtta Eestis kehtivad seadused, sest subjektiivseid määratlusi leidub väga erinevaid. Lapse määratluse annab lastekaitseseadus, mis peab lapseks alla 18-aastast isikut. Noore määratlus on kirja pandud noorsootöö seaduses, mille järgi on noor 7–26-aastane füüsiline isik. Seega on suur osa huvipakkuvast vanuserühmast samal ajal nii laps kui ka noor.
Lapsi ja noori ühiselt käsitledes on vaadatud 0–26-aastaseid. 1. jaanuaril 2016 oli Statistikaameti andmetel Eestis 385 179 last ja noort. See hõlmab 29,3% Eesti elanikkonnast. Lapsi ehk alla 18-aastaseid oli 246 991 ja noori (7–26-aastaseid) 283 350. Poisse sünnib igal aastal veidi rohkem kui tüdrukuid, mistõttu on nad kõikides laste ja noorte vanuserühmades ülekaalus (51–52% poisse ja 48–49% tüdrukuid ).
Paraku on aga laste ja noorte osatähtsus järjest vähenenud. 1950ndatel hõlmasid kuni 26-aastased 42–43% elanikkonnast, 1960–1980ndatel püsis nende osatähtsus 40% ligi (39–41%), tehes 1970ndate algul läbi isegi väikse tõusu. Pärast taasiseseisvumist on noori aga aasta-aastalt aina vähemaks jäänud. Kui 1991. aasta algul hõlmasid kuni 26-aastased 38,7% Eesti elanikest, siis 2016. aastaks oli see näitaja langenud 29,3%-ni. Väike laste ja noorte osatähtsus on tingitud nii vähenenud sündide arvust kui ka järjest pikenevast keskmisest elueast. Jooniselt on samuti näha, et viimased suured põlvkonnad (nn laulva revolutsiooni järgsed lapsed) kuuluvad praegu veel noorte hulka, aga kui nad paari aasta jooksul noorte east väljuvad, on kõik järgmised vanuserühmad väiksemad. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb kuni 26-aastaste osatähtsus 2040. aastaks 27%-ni.
Kui Eestit ülejäänud Euroopaga kõrvutada, selgub, et Eesti olukord ei ole sugugi erandlik. Euroopa Liidus on kuni 26-aastaseid suhteliselt sama palju (29,1%). Seega kuulub Eesti laste ja noorte osatähtsuse poolest Euroopa Liidu keskmiste riikide hulka.
Euroopa Liidus on suurim noorte osatähtsus Iirimaal (35%) ja Küprosel (34%). Kui Euroopat laiemalt vaadata, paistavad kõige „nooruslikumana“ silma Türgi (kuni 26-aastaseid 44%), Albaania ja Island (kummaski 37%). Kõige enam on põhjust muretseda Itaalial, San Marinol, Bulgaarial, Saksamaal, Kreekal, Sloveenial, Hispaanial ja Portugalil, kus noorte osatähtsus jääb vahemikku 26–27%. Kuigi Eesti hetkeseis on mõne protsendipunkti võrra parem, on siingi äärmiselt oluline läbi mõelda, mida noorte vähenev osatähtsus ühiskonnale tähendab.
Kõige noorterikkamad omavalitsusüksused on suurte linnade äärealal asuvad vallad nagu Tallinnaga külgnevad Rae, Kiili, Saue, Saku ja Harku vald, Tartu lähistel Luunja, Ülenurme ja Tartu vald ning Pärnu külje all Paikuse vald. Neis kõigis hõlmavad lapsed ja noored 35–37% elanikkonnast. Tegemist on omavalitsusüksustega, kuhu on viimaste kümnendite jooksul kerkinud hulgaliselt uuselamurajoone ja mille rahvaarv on hoogsalt kasvanud. Väikevaldadest on kõige „nooruslikum“ Järvamaal asuv Imavere vald (897 elanikku), kus kuni 26-aastased hõlmavad 35% elanikest.
Väikese laste ja noorte osatähtsusega omavalitsusüksused asuvad üldjuhul Eesti äärealadel ning enamikus neist on tublisti alla 1000 elaniku. Kõige erandlikumad on Piirissaare (99 elanikku, kuni 26-aastaseid vaid 3%) ja Alajõe vald (581 elanikku, kuni 26-aastaseid 11%). Lisaks leidub veel seitse omavalitsusüksust, kus lapsi ja noori on alla viiendiku (18–19%) elanikkonnast: Tootsi, Misso, Meeksi, Peipsiääre, Vormsi ja Aegviidu vald ning Narva-Jõesuu linn.
Maakondade võrdluses on kuni 26-aastaseid kõige rohkem Tartumaal (32%) ja Raplamaal (30%), kõige vähem aga Ida-Virumaal (25%) ja Hiiumaal (26%).
Foto ja allikas: Statistikablogi