Tänavuse Nobeli majanduspreemia said kolm teadlast – Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James A. Robinson –, kes on oma uurimistöödega tõestanud, et iga ühiskond võib jõukaks saada, sõltumata religioonist, rahvusest, keelest, kliimast või looduslikest oludest. Nende töö keskmes on institutsioonide roll ühiskondade arengus ja jõukuse kujunemises. Teadlased näitasid, et püsiv jõukus sõltub peamiselt kaasavate institutsioonide olemasolust, mis võimaldavad enamikul ühiskonnaliikmetest osaleda majanduspoliitika kujundamises ja saada kasu majanduskasvust.
Kaasavad ja välistavad institutsioonid
Laureaatide uuringud selgitasid, et institutsioonid jagunevad laias laastus kaheks: kaasavad ja välistavad. Kaasavad institutsioonid, nagu varaõiguste tagamine ja töövabaduse võimaldamine, soodustavad jätkusuutlikku kasvu, kuna motiveerivad inimesi ja ettevõtteid investeerima, innovatsiooni looma ning majandust mitmekesistama. Samuti võimaldavad need loovat hävingut ehk ressursi liikumist vähem tootlikelt aladelt kõrgema tootlikkusega sektoritesse.
Välistavad institutsioonid, vastupidiselt, soodustavad vaid väikese eliidi huve ja võivad tekitada ajutist kasvu, kuid ei suuda tagada pikaajalist jätkusuutlikkust. Need toimivad, kuni on võimalik ekspluateerida loodusvarasid või sunniviisilist tööjõudu, kuid takistavad uuendusi ja kapitali jätkusuutlikku kasutust.
Ajaloolised ja praktilised järeldused
Acemoglu, Johnson ja Robinson tõid oma töödes esile ajaloolised näited, kuidas koloniaalajalugu mõjutas institutsioonide arengut ja seeläbi tänapäevaseid jõukuse erinevusi. Piirkondades, kus eurooplased ise asusid elama, rajati kaasavaid institutsioone, kuid seal, kus domineeris põliselanikkond, kehtestati välistavad institutsioonid, näiteks sunnitöö. Nende teooria kehtib aga laiemalt – sõltumata ajaloost või geograafiast on jõukuse võtmeks institutsioonide kaasavus.
Laureaatide töö lükkab ümber traditsioonilised seisukohad, mis seovad riikide rikkust geograafiliste, kliimatingimuste või kultuuriliste teguritega. Nad rõhutavad, et majandusarengu eelduseks ei ole looduslikud ega kultuurilised eeldused, vaid õiged institutsioonid.
Eesti ja globaalsed õppetunnid
Kaasaegsed demokraatlikud ühiskonnad, sealhulgas Eesti, peavad olema teadlikud, et institutsioonid ei ole püsivad – need võivad aja jooksul muutuda. Kuigi Eestis on toimivad kaasavad institutsioonid, tuleb tähele panna, et kasvav ebavõrdsus ja sotsiaalsed lõhed võivad ohustada demokraatlikke väärtusi. Nagu näitavad maailmas aset leidvad kriitilised sündmused, näiteks COVID-19 pandeemia ja Venemaa sõda Ukrainas, võivad sellised pöördepunktid viia ootamatute muutusteni institutsioonides ja poliitilistes süsteemides.
Eesti kontekstis rõhutavad teadlaste järeldused vajadust tugevdada sotsiaalset turvavõrku, vähendada regionaalseid lõhesid ja tagada, et poliitilised ning majanduslikud süsteemid kaasaksid kõiki ühiskonnaliikmeid. Vastasel juhul suureneb risk, et demokraatlikke ja kaasavaid institutsioone asendavad välistavad struktuurid, mis võivad pidurdada majanduslikku ja poliitilist arengut.
Allikas ja täiendavad viited: https://www.eestipank.ee/blogi/tanavune-nobel-laks-uhiskonna-joukuse-valemi-leidjatele
Foto: Florian Pircher from Pixabay