Toidu serveerimiseks ei ole lugematul arvul võtteid. Kõik teavad – supi serveerimiseks on kulp. Saiakesi tõstetakse tangidega. Salatit lusikaga. Suhkrut aga tangidega. Millega aga tõsta näiteks peolauale asetatud liha- või kalalõike? Siitmaalt saabki alguse teadus nimega serveerimiskunst. Sest eelmärgitud kala- või liharoa juurde asetatakse harilikult pearoa kahvel ja lusikas. Harvemal juhul aga paar mõnest hinnalisest metallist ja peenelt töödeldud erilisi ja üllatavalt suuri kahvli ja noakujulisi tõsteriistu.
Korralik piduline kasutabki neid oma parema äranägemise järgi, ehk siis nii nagu terve mõistus ette ütleb – mõlema käega. Kuigi, ükski etiketiraamat seda otsesõnu ei nõua, võiks tõeliselt erudeeritud klient vallata võtet, mida teenindav personal teab imeliku nime – näpitsvõte, all. Viimane tähendabki, et lusikas ja kahvel võetakse kätte näpitsana. Seda nii, et parema käe peopesasse jääksid toidu tõstmiseks mitte mõeldud otsad. Keskosa vahele paigutatakse aga pöidlast järgmine sõrm, mida siis tarvidusel saab ära võtta või tagasi panna. Pärast pisikest sättimist moodustubki midagi, mida võib edukalt toidu tõstmisel näpitsana kasutada. Just selline, mida peaks oskama kasutada nii asjatundlik teenindaja kui peen klient.