See oli 1889. aastal, mil pisikese ja kahjumis kummifirma päranduseks saanud vennad Michelinid oma äri alustasid.Täpsustuseks tuleb lisada, ettevõte tootis mitte rehve vaid kummipalle ja piduriklotse. Tänaseks valmistab suurfirma tõepoolest rehve, varustades kõike liikuvat: alates jalgratastest ja lõpetades keeruliste kosmoseaparaatidega. Lisaks, kummaline küll – annab välja legendaarseks muutunud hotelli-, restorani ja reisijuhte. Rehvitootmises on aga süüdi, nii veider kui see ka ei tundu – juhus. Nimelt lükkas enam kui sadakond aastat tagasi oma uutmoodi rehvidega varustatud jalgratta tehase juurde keegi möödasõitja, kel mitmeleheküljeline manual lootusetult üle jõu käis. Just aasta varem oli keegi seda oli John Boyd Dunlop leiutanud täispumbatava ning vulkaniseeritud kautšukist õhkrehvi. Viimane oli küll mugav kuid selle vahetamine võttis aega ei rohkem ega vähem kui terve päeva!
Järgneva paari aasta vältel katsetasid vennaksed mitmeid variante, ning patenteerisid seejärel demonteeritava õhkrehvi, millel vabriku jalgrattur Pariis – Brest – Pariis rattarallil kuulsaks sõitis. Nimelt edastas ta konkurente tervelt 9 tunni võrra!
Järgnevalt loodi rehvid juba autole, kuid see on eraldiseisev lugu. Küll oleks lugejal huvitav teada Michelini logo saamislugu: nimelt ladus keegi töötaja ühel 1928 aasta messil virna erinevate suurustega rehve, kusjuures tekkis figuur mis sarnanes täispuhutud mehikesega.
Tulles aga tehnikamaailmast hea äraolemise ärisse, tänaseks pisut rohkem kui 100 aastat annab välja Michelini teejuhti. Ka siin sai algeks lihtne loogika: katsetades rehve, katsetati ka seda mis paratamatult teele jäi – restorane ja hotelle. Tänaseks tähistab Le Guide Michelin igal aastal ilmuvat raamatusarja, kus kolme tärni süsteemis antakse ülevaade parimatest söögikohtadest ja hotellidest. Piltlikult on tegemist midagi kulinaaride Oscari sarnast, mis kvaliteedigarantiina genereerib kuudepikkused järjekorrad.
Muide, kolme tärniga tähistatud restorane on tõesti vähe:
• Pariisis 10,
• Tokyos 8,
• New Yorgis 3,
• Roomas 1,
• Londonis 1.
Iroonia seisneb aga selles, et tippkohad ei pea paiknema sugugi metropolides. Näiteks Põhja-Hispaania San Sebastiani linnakesest leiab tervelt kolm kolmetärni söögikohta ja Inglismaal asuv tuhatkonna elanikuga Bray küla kohta võib öelda, et see on kurioosum ruudus. Just seal paikneb kogunisti kaks kolmetärni söögikohta, sealhulgas maailma parimaks peetav Fat Duck.
Kuidas nimetada aga inspektorite tööd? Inspektorid, keda arvuliselt on 80 hindavad igal aastal
240 restorani, ööbima 130-nes erinevas hotellis, kirjutama 1100 raportit ja läbima kokku umbes 27 000 kilomeetrit. Just inspektorite töö tulemusena, kes esinevad võimalikult anonüümselt ning maksavad ise oma arve, tekib hinnatud ja kardetud Le Guide Michelin.
Foto: satrtup.blogspot.com