Peened lauakombed olid sotsiaalseks tunnusmärgiks keskajal ja on seda tänini. Toonase etiketi kohaselt pidi laud olema kaetud linaga, seetõttu on loomulik, et keskaegse linna majapidamises leidus mitmeid laudlinu. Lauas ei tohtinud täis suuga rääkida, väga laiduväärne oli laudlinasse nuusata või sellesse nuga puhastada, sest salvrätikute puudumisel tuli linasse ka käsi või suud pühkida.
Foto:flickr.com
Siinkohal tuleb täheldada, et linaga katmiseks ehk linutamiseks on vähemalt 3-4 võimalust. Samuti tuleb märkida, et kodukasutaja jaoks ei oma erilist tähtust, kuidas lina lauale panna, oluline on, et lõpptulemus oleks visuaalselt ilus ega sisaldaks põhimõttelisi vigu.
Tüüpilised vead laua katmisel, lina:
• asetatakse lauale valetpidi, see tähendab: lina äärte palistused jäävad ülesse poole, ehk nähtavaks;
• ei ole laual sümmeetriliselt;
• on kas liiga pikk või liiga lühike;
• on triikimata või halvasti pestud;
Miks kasutatakse salvrätte?
Põhjuseid on mitmeid, esmalt praktiline vajadus kaitsta riideid võimalike plekkide eest. Olla abiks söömise juures. Näiteks rasvaste toitude söömise järel või mõne joogi joomise eel võib tupsutada salvrätiga oma huuli. Samuti on salvrätt oluline abivahend erinevate toitude serveerimisel. Ja kindlasti – kaunis salvätt moodustab vaieldamatult tähelepanuväärse osa lauakattest.
Restoraniteenindja teeninduskoolitus: