Asjatundjad väidavad kiretult nagu korrutustabel – stereotüüpe ei tohi võtta. Et kõik torumehed ei ole joodikud. Ja blondiin satub veidravõitu olukordadesse ainult anekdootides. Äkki tõesti?
Aga äkki mitte? Selles mõttes, et talupojatarkus kinnitab – oma silm on kuningas. Noh, veebis on selletsinatse silmaga muidugi üksjagu keerulisem, masin näeb mida ja kuidas iganes.
Kujutan selgelt, vaimusilmas niisiis, mida võis tunda 100 meetri jooksja Tyson Gay. Seda seejärel kui ühe USA internetilehekülje automaatne filterprogramm poliitilise korrektsuse huvides ta nime ära muutis. Uueks nimeks sai, belive or not – Tyson Homosexual.
Pöördudes veebiavarustest aga tagasi reaalsusesse – kui palju torumehi üks inimene elu jooksul ikka kohata jõuab? Mõtlen, selleks et aru saada, kas kõik selle väärt elukutse esindajad ikka armastavad va tulivett? Kvantitatiivseks analüüsiks piisab minimaalselt 50-nest vastajast ja ka siis on asi kahtlane. Tarvilikku 1000-ndet ei kohta oma elu jooksul loodetavsti aga isegi kõige vapram töödejuhataja. Muidugi juhul kui delirium tremens…
Foto: flickr.com
Nii jääbki usaldada seda, mida oma silm kõige sagedamini seletab – televisiooni. Santehniku elukutse just eriti edev ei ole, selmet seikleb teles aga kõikvõimalikke teenindajaid. Alates alatiaristokraatliku Jeeves`iga. Ja lõpetades elukunstniku Rene Artois`iga. Sinna vahele mahub igat masti muid tegelasi, näiteks Fawlty Towers`i umbkeelne kelner Manuel ja siis muidugi Monty Python`i peakelner koos oma megaõgardist kliendiga. Viimast nõrganärvilistel vaadata ei soovita…
Foto: metro.com
Noh öelge nüüd ise– mis tüüp on statistiline keskmine keskharidusega kõrtsmik?
Ton