10 000 lugejat, see on suur vastutus. Veebikirja toimetus ei tea tänaseks, mis on fenomeni põhjuseks. On selleks mööduv masu, mis jätab lugejatele piisavalt vaba aega perioodikaga tutvumiseks. Või õigele sihtrühmale ja õigesti toodetud sisu. Midagi kolmandat? Võimalik, et mõjureid mitu, üks mis kindel, veebikirja lugejaskond on viimasel seitsmel kuul kasvanud 1000-1200 ühiku haaval, jõudes 01.04.10 seisuga 10 366 külastajani kuus. Loodame, et tendents jätkub. Huvilised leiavad statistika siit…
Tulles tagasi vastutuse juurde. Viimasel kuul, kaks vaieldamatult enim avalikkuse pälvinud sündmust oleksid poliitplagiaadina mõjuv teatrietendus ja seaduseelnõu, mis käsitleb allikakaitset. Protestiks viimase vastu avaldasid juhtivad päevalehed 18.03.10 tühja, nn valge lehe. Hilinemisega, me ilmume siiski kord kuus, teeme sama. Miks?
Vastus saab olema pikk aga selge. Kõigepealt, sellelaadsed seaduseelnõud ei teki lihtsalt niisama. Usutavalt on peapõhjuseid mitu – esiteks, kommentaariumis valimatult ning anonüümselt sõimata saada, see ei ole demokraatia; siin on ka omalaadne nüanss, nimelt väidavad nimekad majandus- ja meediaõppejõud, et tänaseks oleneb poliitiku valmistulemus rohkem PR firmadest kui parteist endast. Teiseks, ametkondliku info, sh tundliku lekitamine, kui selline. Kolmandaks, selles osas paistavad kõik osapooled nõus olevat – seaduslikud raamid on lihtsalt vajalikud.
Kuidas iganes, miks peab allika anonüümsus kaitstud olema? Miks on see teema niivõrd tundlik? Miks avaldasid suured päevalehed tühja esilehe? Vastus on üllatavalt lihtne – taoline kaitsus tagab sõnavabaduse, info, mida ükski allikas ei julgeks muidu iial anda. Soovite näidet? Ja, palun, see on maailmaklassika – Watergate ja Deep Throat. Viimane on anonüümse allika koodnimi aastani 2005, mil ta suri – siis selgus ka, et selleks oli W. Mark Felt, tähtsuselt teine mees FBI`s president Nixoni ametisoleku ajal. Watergate? Hotell, seda tõsti, muu ei vaja vist kommenteerimist?
Lõpetuseks – lähtudes põhimõttest, et inimestel on vaja ajakirjanduse vahendusel tõtt teada saada, annab ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsustes alati õiguse ajakirjanikele oma infoallikaid varjata, sest kaitstes anonüümseid allikaid, kaitseb ajakirjandus sõnavabadust. Kindlasti on medalil aga kaks poolt – asjakohast lisalugemist EV Justiitsministeeriumi kodulehelt, sh justiitsministri vastust rahvusvahelistele meediarogranisatsioonidele, saab avada siit https://ajaveeb.just.ee/allikakaitse/
Foto: Flickr.com