Kummastav, viimase paari aasta up and down trendiks näikse olevat ihalus sovjeedi-aja järgi. Tõesti imelik. Mõtlen seda kirvendust, eriti neis, kes ENSV nimelises õhutühjas ruumis ise elanud on. Jah, muidugi, loomulikult, rohi rohelisem, meri sinisem. Aga meelde peaks tulema ka võrdsete ühiskonna juustune eliit oma pisikeste privileegidega. Sealhulgas võimalusega mere äärde sattuda, teiste jaoks oli see ju piiritsoon… Loomulikult – medalil on ju alati kaks poolt, sotsiaalteadlased, mitte segamini ajada kalasilmsete kollaborantidega, seletavad fenomeni vajadusega sotsiaalse turvatunde, kindluse järgi. Mis igati inimlik ja arusaadav. Mitte keegi ei soovi elada naguelu. Nagu käiks tööl, nagu teeniks raha, nagu elaks elu. You know, eriti need, kes pärast 64 EUR töötustoetust 400 EUR suurust palka saama hakkavad.
Muus osas, mhh, jättes kõrvale avalikus ruumis tekkivad somnabuulsed diskussioonid, suvi anno domini 2010 lausjumalik. Tuleb tõdeda.
Pärast tõeliselt, karmi, karget, maskuliinset talve on siiamaile jõudnud tuline, kirgline, femiine suvi. Mida võiks kirjeldada hinge matva terminiga – déjà vu. Teate tunnet, mille võtab ühemõtteliselt kokku kirvendus kõhus ning hurmavate lõhnade ja pilkkontakti sädelus. Kui mitte öelda turmtuli, mis nõrgestab ühteviisi nii õhkõrnadesse kingakestesse kängitsetud jalakesed kui kohalikule karutapjale kuuluvad (plätud, suurus 49 – …) jalad. Kuidas kõik see rahvastikuregistris kajastub, saame teada vast kusagil aastavahetuse paiku.
foto: naerapooleks.com
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.