Rjahh, siinmail öeldakse – hall argipäev. Niimoodi maalähedaselt. Mujal kipub pilt sarnases olukorras ikka sinine olema, blue Monday, you know. Kultuurilised eripärad on üldse naljakas teema, teate küll: ühel maal haugub koer auhh-auhh, teisel bow-bow, kolmandal aga kniff-kniff : )
Mis aga halli argipäeva puutub, siis kõik on suhteline. Noh, proovime korraks. Hoiatan kõiki stressisõltlasi – selleks peab fantaasiat olema!
Esimene variant – kujutage et olete mõisnik kusagil varakeskaegsel Liivimaal. Elu oli lihtne aga suhteliselt lõbus, keskaeg pidavat olema üldse ainuke aeg inimkonna ajaloos, kus paari sajandi vältel inflatsiooni ei tuntud. Ühesõnaga, kui miski tobe haigus vaevama ei juhtunud või esimese öö õigusega endale liiga ei teinud, oli elu nagu lill. Tõsi, reisimist iseloomustas vaevalisus ja paljusi haigusi ravimatus. Lugege kasvõi, kuidas suvatses heita hinge keegi Louis XIII, prantslaste monarh ja musketäride isand.
Teine variant – tööline 20. sajandil. Siin on õigupoolest palju variante aga kõige lõbusam oleks olla tuim tööriist kusagil pisikeses, korporatiivses ja perifeerses riigikeses. Sellises, kus hinnakujundus on sarnane mõnele metropolile, palk püsib aga tänu pikaldasele ja juhmile töölistemassile aastakümneid ühel ja samal tasemel. Tasemel, mille kohta öeldakse: naguelu. Nagu teeks tööd, nagu saaks palka, nagu elaks elu.
Kolmas kujutluspilt – tehnikaguru kusagil 21. sajandi esimesel poolel. Asukoht ei ole oluline, sest reisimine ei ole mingi takistus. Aga eriti ei viitsigi, tuttavad tulevad ju tuppa kätte. Mõtlen erudeeritud indiviidi, kes muidu juhtub olema rahulik ja tasane. Seda vaid seni kuni arvutit näeb, siis kehastub hetkega ümber ja langetab käed nagu piksejumal. Ei olegi väga paha elustiil, juhul kui vool ära ei lähe. Aga kui läheb ?!
Nii, võtame nüüd kokku. Järeldusi on kaks – hea on seal, kus meid ei ole ja kõik sõltub vaatenurgast. Niipalju siis hallist argipäevast, või mida arvad Sina, Hea Lugeja?