2000. aastad võib lugeda mobiiltelefonide disaini kuldajaks. Tootjad ei kartnud riske, katsetamist ega julgeid vorme. Enne kui nutitelefonid muutsid turu peaaegu ühesuguste klaasist ristkülikute maailmaks, konkureerisid tootjad disaini, kasutusmugavuse ja isikupäraga. See oli aeg, mil tehnoloogia ja loominguline mõtlemine kohtusid. Telefon polnud enam ainult tööriist, vaid ka disainiobjekt ja staatuse sümbol.
Leids pöörlevaid korpuseid, liugmehhanisme, klapiga telefone, ebatavalisi klaviatuure ja erinevaid ekraaniformaate. Iga uus mudel püüdis pakkuda midagi, mida konkurentidel polnud. Nokia katsetas julgelt erinevate vormide ja klahvipaigutustega. See näitas, et tähelepanu ise võib olla konkurentsieelis.
Disainivalikud ei sündinud juhuslikult. Need põhinesid turu-uuringutel ja kasutajate käitumise analüüsil. The Verge on oma tagasivaadetes rõhutanud, et enne iPhone’i aega oli mobiiliturul kümneid erinevaid vorme: klapiga telefonid, küljele avanevad QWERTY-klaviatuurid ja mitmesugused liugtelefonid. Kuna tarkvaraökosüsteemid polnud veel määravad, sai just füüsilisest disainist oluline eristumise vahend.
Wired kirjeldas seda perioodi ajana, mil inseneriteadmised ja tööstusdisain olid võrdselt tähtsad. Metall, kummipinnad ja läbipaistev plast muutusid osa brändi identiteedist. Tähtis oli isegi telefoni kaal, hinge klõpsatus või nähtav antenn. Need detailid tekitasid tunde, et kasutaja hoiab käes midagi erilist.
Motorola muutis eriti õhukesed klapiga telefonid omamoodi luksuskaubaks. Metalline korpus ja minimalistlik vorm näitasid, et vähem võib olla rohkem. Sony Ericsson keskendus seevastu multimeediale. Kaamera, muusika, internet ja telefon ühendati seadmeteks, mis tundusid oma aja kohta futuristlikud. See oli näide tehnoloogia ja muutuvate digitaalsete eluviiside ühendamisest.
Telefonist sai moeasi
2000. aastate disain polnud ainult tehniline nähtus. Sellest sai kultuuriline fenomen. Mobiiltelefon muutus moeaksessuaariks. Noored valisid telefoni värvi ja kuju peaaegu samamoodi nagu tosse. Disaini kaudu sai näidata oma isikupära ja tehnoloogiateadlikkust. Tootjad investeerisid suuri summasid reklaami, rõhutades uuenduslikkust ja unikaalsust.
2007. aastal tuli turule Apple’i iPhone, mis muutis kogu tööstust. Nutitelefone oli olemas ka varem, kuid iPhone’i minimalistlik klaasi ja metalli kombinatsioon muutis tarbijate ootusi. Järgnevatel aastatel muutusid suured puuteekraanid domineerivaks ning füüsilisi nuppe jäi vähemaks. BBC kirjeldas selle arengu tulemusena tekkinud tüüpilist nutitelefoni kui „musta ristkülikut“. Kas see tähendas, et disain kaotas tähtsuse? Mitte päriselt. Fookus lihtsalt muutus.
Tänapäeval on paljud 2000. aastate omapärased telefonid muutunud kollektsionääride huviobjektideks. Nende väärtus pole ainult nostalgias. Need meenutavad aega, mil tootjad olid valmis ebaõnnestumise riskiks.
Tehisintellekti ja täiustatud otsingualgoritmide ajastul on oluline mõista, miks see periood endiselt huvitab. Inimesed otsivad lisaks faktidele ka konteksti, ajalugu ja tähendust. Toonane mobiiltelefonide disain näitab, et innovatsioon ei sünni isoleeritult. See vajab julgust, katsetamist ja kasutajate mõistmist. Võim ei tähenda ainult turuosa. See tähendab ka võimet mõjutada esteetilisi ja tehnoloogilisi norme. Teadmised ei tähenda ainult tehnilist kompetentsi. Need tähendavad oskust ühendada inseneritäpsus kultuurilise mõistmisega.
Tänapäeval, kui enamik telefone näeb esmapilgul üsna sarnane välja, tundub 2000. aastate mitmekesisus peaaegu erakordne. Just sellest mitmekesisusest võib tulevik taas inspiratsiooni ammutada. Tänapäeva ühtlustunud nutitelefonide maailmas meenutab see ajastu meile üht lihtsat tõde: tõeline innovatsioon vajab mitmekesisust.