Mel Brooks sündis 28. juunil 1926 New Yorgis Brooklynis. Tema sünninimi oli Melvin James Kaminsky. Ta kasvas üles juudi immigrantide perekonnas. Isa suri, kui Mel oli vaid kaheaastane. Ema kasvatas poega ja tema kolme venda üsna tagasihoidlikes oludes.
Brooks õppis Brooklyni koolides, kuid ei saanud kunagi klassikalist filmiharidust. Tema ülikool oli raadio, teater ja New Yorgi meelelahutusmaailm. Komöödia juurde jõudis ta esineja ja naljakirjutajana.
Teise maailmasõja ajal teenis Brooks USA armees. Ta oli sõjaväe inseneriväes ja osales Euroopa sõjategevuse lõppfaasis. Tema ülesanne oli muu hulgas miinide ja lõhkekehadega seotud töö. Pärast sõda naasis ta New Yorki.
1950 aastatel jõudis Brooks televisiooni. Tema karjääri üks tähtsamaid algusi oli töö legendaarse komöödiasaate „Your Show of Shows” juures. Seal kirjutasid koos temaga teiste seas Carl Reiner ja Neil Simon. Just sellest ajast kujunes välja Brooksi põhioskustest kõige olulisem: ta suutis kirjutada nalju kiiresti, palju ja eri tüüpi esitajatele.
Koos Carl Reineriga sündis ka üks tema kuulsamaid komöödiapalasid „The 2000 Year Old Man”. Reineri tõsine küsitleja vestles Brooksiga, kes kehastas absurdselt vana meest. See oli suuresti improvisatsioon. Brooks mängis ühes karakteris korraga ajaloolast, valetajat ja täielikku idiooti.
Filmirežissöörina alustas Brooks 1967. aastal „The Producersiga”. See oli must komöödia kahest Broadway läbikukkujast, kes otsustavad teenida raha teadlikult halva muusikali lavastamisega. Probleem on selles, et nende katastroofiks mõeldud lavastus osutub hitiks. Filmi kuulsaim nali oli muusikal „Springtime for Hitler”.
Teema oli tollal plahvatusohtlik. Hitlerit ja natse kujutati komöödias harva. Brooks läks vastupidist teed. Ta tegi Hitlerist klouni. Tema meelest ei saanud totalitarismi alati kõige paremini võita tõsidusega. Mõnikord tuli võtta ära selle väärikus.
„The Producers” tõi Brooksile parima originaalstsenaariumi Oscari. Hiljem muutis ta loo Broadway muusikaliks. 2001. aasta uuslavastus võitis rekordilised 12 Tony auhinda. See rekord püsis aastaid.
Brooksi tähtsamate filmide hulka kuuluvad „Blazing Saddles”, „Young Frankenstein”, „Silent Movie”, „High Anxiety”, „History of the World, Part I”, „Spaceballs” ja „Robin Hood: Men in Tights”.
1974. aasta „Blazing Saddles” oli vesterniparoodia, mis ründas samal ajal Hollywoodi klišeesid ja Ameerika rassismi. Film oli oma aja kohta erakordselt provokatiivne. „Young Frankenstein” parodeeris klassikalisi õudusfilme, kuid tegi seda nii täpselt, et sellest sai samal ajal ka austusavaldus James Whale’i vanadele Frankensteini-filmidele.
„Spaceballs” pilas „Star Warsi” ajal, mil see oli juba ülemaailmne nähtus. Brooks ei vajanud keerulist süžeed. Piisas ühest heast sihtmärgist, tuttavast žanrist ja teadmisest, millal nali võimalikult kaugele viia.
Tema huumori keskmes on võim. Brooks pilkab diktaatoreid, kangelasi, politseid, sõjaväge, Hollywoodi ja iseennast. Ta ei kohtle suuri ideid automaatselt aukartusega. Kui keegi on liiga tähtis, on see tema jaoks sageli juba nalja algus.
See on üks põhjusi, miks Mel Brooks on ajatu. Tema filmid ei sõltu ainult oma ajastu päevapoliitikast. Žanrid muutuvad, kuid inimesed mitte eriti. Võim ihkab imetlust. Rumalus maskeerib end tähtsuseks. Ahnus leiab alati uue vormi. Ja inimene, kes peab ennast väga tõsiseks, on komöödia jaoks ideaalne materjal.
Brooks ei olnud ainult filmirežissöör. Ta oli näitleja, stsenarist, produtsent, lavastaja ja helilooja. Ta kuulub haruldasse EGOT-klubisse. See tähendab, et ta on võitnud Emmy, Grammy, Oscari ja Tony.
Tema karjäär kestab üle kaheksakümne aasta. Veelgi olulisem on see, et tema naljade mehhanism töötab endiselt. Mel Brooks ei teinud komöödiat selleks, et maailma paremaks seletada. Ta näitas, et maailma saab mõnikord kõige täpsemalt mõista siis, kui selle üle naerda.
Foto: Wikipedia