Vana Volga taassünd

november 10, 2008 Vana Volga taassünd kommenteerimine on välja lülitatud

Vahur Kõrbe, restauraator

Juuni 2007

Ma poleks eales uskunud, et minus on sellisel hulgal edevust minemaks liiklusesse eelmise sajandi keskpaigas loodud sõidukiga. Veel mõned aastad tagasi oleksin välja naernud selle, kes oleks öelnud, et hakkan taastama vana sõiduautot. Liialt hästi olid veel meeles need remondiprobleemid.

Foto: fundraw.com

Siis aga leidsin ma ühe “uinuva kaunitari” tuttava kuuri alt ja mu käed hakkasid sügelema. Päris tükk aega võtsin hoogu, et soovist saaks reaalsus. Külastasin esmalt vanatehnika laatasid ja jututubasid, hindasin varuosade hankimisvõimalusi ning hinnataset. Nüüd olen värskelt saanud 1963.a. Volga omanikuks ja suur soov on ärgitada lugejaid otsima üles ja taastama midagi meie tehnika ajaloost. Mööda Eestit sõites kujutlen suuri aitasid või lautu varjamas endas seismaunustatud vanu sõiduvahendeid, sest just maakohtadesse jõudsid lõpuks moest läinud vanurid nn. viimase omaniku autoks.

Kui küpses eas mehed hakkavad tegelema noorpõlve unistustega, peetakse seda keskea kriisiks. Saamata aru, et kui vanaemadele on antud väärikas võimalus “kasulikult” oma laste kasvatamisel omandatud oskusi rakendada lastelaste peal, tahavad ka vanaisad oma vaevaga omandatud oskusi taaskasutada. Selleks pakubki vanatehnika taastamine ühe võimaluse. Vaadake ringi oma töötubades! Seal on hulgaliselt unustatud tööriistu, abinõusid ja käsiraamatuid, mida me kunagi vajasime autode remondiks. Nooremad leiavad endale rohkesti eestikeelseid käsiraamatuid antikvariaadist. Nüüd on ju autode hooldus surutud teenindusjaamadesse, isegi garaazhis ei hoita neid enam. Sinna ongi paslik tuua üks vanasõiduk taastamiseks ja siis pole enam vaja õhtuti klõpsutada teleka pulti kanalilt kanalile või surfata internetis. Vana sõidukit remontides elame kiiresti oma kunagisse maailma uuesti sisse. Isegi remondiraamatu leheküljele jäänud õlise sõrmejälje tekkelugu tuleb silme ette.

Foto:volga.nl

Vanasõiduki muretsemine (hankimine)
Eestis on väga erinevate vanasõidukit taastajaid: velo, moto, sõidu- ja veoautode ning ka busside ja traktorite huvilisi. Igaüks saab ainult ise valida selle sõiduki, mis tema südame kiiremini põksuma paneb. Üsna selgelt on näha, et me teeme oma valikud lapsepõlve mälestustest ajandatult. Seega on üsna loomulik, et selliseks sõidukiks on mõni NLiidus toodetu. Pealegi on need veel kõige kättesaadavamad ja varuosi leidub rohkesti. Samas pole globaliseerumise ja teabe leviku juures enam haruldane, kui unikaalne sõiduk leitakse hoopis teisest Euroopa otsast.
Endale tuleb anda aru, mis eesmärgiga vana sõidukit soovitakse taastada. Osale tegijatele on eesmärgiks auto originaalkujul taastada, et taotleda autole selle töö tunnustuseks must registrinumber. Teised soovivad liberaalselt autot lubatud piires moderniseerida. Kolmandad tahavad autot hoopis tuunida ja mingi omaloomingulise ideeauto valmistada.

Foto:erakogu

Kuidas leida vanasõidukit? Tuleb oma soov kõvasti ja igal võimalusel välja öelda. Seda nii otseselt eakaaslastega kohvitassi taga vesteldes kui ka elektroonilisel teel suheldes (vanasõidukite foorumid). Ja ise tuleb lahtiste silmadega ringi käia. Analoogilisi autosid vaadates tuleb endale luua mingi kuvand otsitavast autost. Seda eelkõige sõiduki mudelist, seisukorrast ja hinnatasemest lähtuvalt. Kui vanasõiduki jäänused võib soetada isegi vanametalli hinnaga, siis väga heas tehnilises seisukorras autosse on pandud nii palju töötunde, et tema hind on uute sõiduautode omast kõrgem. Unelmauto peaks olema võimalikult originaalilähedane ja rüüstamata. Kui auto on ikka korduvate tehniliste “täiustustega” ja ümberehitustega tundmatuseni muudetud, siis selle taastamiseks peab olema tõsine põhjendus. Tavaliselt kõlbavad sellised ainult varuosadeks. Samas võib olla ka rikkumata, kuid mittekomplektse sõiduki taastamine aeganõudev. Iga puuduvat mutikat ja detaili tuleb ju hakata otsima. Peavarjuta jäänud “vanakestele” annavad surmahoobi ilmastiku kahjustused (päike ja vesi oma erinevates olekutes). Ilmastik hävitab kõige raskemini originaalkujul taastatava – polsterdusmaterjalid, tihendid, vaibad ja plastikdetailid.

Kuna taastatud sõidukiga on tavaliselt soov ka liigelda ja teda eksponeerida, siis peavad autol olema säilinud registreerimise dokumendid, mille abil on võimalik teha kindlaks sõiduki õigusjärgne omanik ja taastada ta registrisse.
Eeltoodust lähtuvalt oli minu unelmautoks kuskile kuuri alla seisma jäänud umbes 40.a. vana pereauto, mis pärast esimeste tõsiste tehniliste probleemide teket oli saadetud vanaduspensionile. Kujutlesin talle isegi algsed mustad slaavikeelsed numbrimärgid külge ja tehasevärvi peale. Tegelikkuses leidsin oma auto hoopis ühelt unustatud laoplatsilt romude vahelt, kus ta oli aastaid seisnud üleliigsena, pärast garaazhist ilmajäämist. Endisele omanikule oli ta muutunud tarbetuks koormaks, kes oli siiski teadlik tema väärtusest. Ka sellel autol olid peal algsed slaavikeelsed registrimärgid, sest teda polnud aastaid kasutatud. Mis sest numbrimärgist, aga auto oli komplektne, kuigi juba 44 a vana. Isegi kummid olid treilerile lükkamiseks piisavalt täis. Kõigi kaudsete märkide järgi oli ta olnud ühe pere kätes. Tema eluloo jälgi on plaanis talvel ajada.

Jätkub 10.12.08 veebikirjas

Kommentaarium on suletud.