Turism. Kuningriik maailma katusel – Ladakh

juuli 10, 2010 Turism. Kuningriik maailma katusel – Ladakh kommenteerimine on välja lülitatud


Omal käel on kahtlemata palju põnevam reisile minna kui reisibürooga. Saab näha seda, mida hing igatseb, samas tuleb kõik viisad ja piletid ise sebida. Ladakhi jõudmiseks sõidisme Tallinnast Helsingisse, sealt Delhisse ja sealt Kasmiiri ja sealt tõotatud sihtpunkti Ladakhi pealinna Lehi. Kohalik asjaajaja poiss oli meil Lehi lennujaamas vastas, tervitas kohaliku kombe kohaselt pannes katakhi ( valge salli ) ümber kaela. Olime väga õnnelikud, et kohale jõudsime. Lennuilmadega vedas!
Lehi hotell oli selline, et tärne polnud, kuid see- eest oli miljardi dollari vaade Himaalaja mägedele. Suur osa Ladakhi kuningriigi territooriumist asub üle 4000 meetri merepinna ning see avaldas mõju tervisele. Esimestel päevadel aklimatiseerusime, pea valutas ja hingeldama ajas. Organism häälestas ennast ümber. Olime oma reisiplaani nii teinud, et esimestel päevadel oli piisavalt aega kõrguse ja kliimaga kohaneda.

Olime plaaninud dziibiga Ladakhis ringreisi teha, kuid poemüüja käest saime teada, et Dalai Laama annab Lehis nädal aega õpetust. See info lõi meie reisiplaanid segi, kuna otsustasime sellel üritusel osaleda. Õpetust anti pealinna külje all suurel platsil, mis meenutas meie lauluväljakut. Hommikul kuue paiku hakkasid mungad mantraid lugema, rahvas kogunes. Rahvast oli nii maakondadest kui ka pealinnast, tuhandeid inimesi. Tuldi koos perekondadega, pereisadel olid teetermosed ja riisipotid kaasas. Pered istusid koos ning õpetuse ajal joodi teed ja söödi riisi. Kaheksa paiku hakkas Dalai Laama tiibeti keeles rääkima. Väljakul oli eurooplastele eraldatud väike ala kus tõlgiti Dalai Laama jutt inglise keelde. Kaheteist paiku lõppes õpetuse jagamine ning rahvas läks laiali. Õpetus oli igati tore!

Peale õpetust läksime dziibiga ringreisile. Kuna vahemaad on seal suured siis sõitsime päevade kaupa ringi, külastades armsaid mägikülasid, kindluseid ja kloostreid. Eksootikat ja müstikat oli piisavalt.
Reisil olles puutusime kokku kohaliku rahvaga, nad on ääretult sõbralikud. Iga asja peale ütlevad – no problem. Raske on aru saada, mida nad sellega mõtlevad.

Kui on vaja midagi ära lahendada, ütlevad nad “ no problem “ ja kõik läheb vanaviisi edasi. Vahel ajas see vihale, sest kunagi ei saanud reisil olles kindel olla, kas kohalikega asjaajamine ka tegelikult edeneb või mitte. Peale selle oli kohalikel lõputult aega. Nagu tiibeti vanasõna ütleb “ Mees ütles – aeg möödus, aeg ütles – mees möödus“. Oli tükk tegu, et selles kestvas olevikus elamisega harjuda. Turismi periood on karmi mägikliima tõttu Ladakhis lühike, kõigest 3 – 4 kuud. Kohalikel on hea meel kui turistid tulevad, sest turism on seal üheks sissetuleku allikaks. Samas on kohalikel väga hea meel kui turistid lahkuvad, sest kohalikele meeldib omaette ilma turistideta elada. Reisi lõppedes saatis meid Lehist lennuki peale sama asjaajaja poiss Atsuk, pannes jälle valge salli meile kaela. Seda rituaali kasutatakse ka hüvastijätul.

Anneli Salk,
reisihuviline psühholoogiline nõustaja
www.celestis.ee

Foto: erakogu

Kommentaarium on suletud.