Ton Karlos ja Kole Kollaborant

jaanuar 10, 2011 1 Comment »

Hrmmmmm, igavesti lahedaid ütlusi leiab, kui vähe ringi vaadata. Näiteks: „In God We Trust, All Others Pay Cash“, või siis: „Siin autos ei kinnitata turvavöid, vaid surrakse nagu mees!“, ehk: „Ära käi mu järel, olen isegi eksinud!“. Nimistusse võiks kindlasti lisada ka nõukaaegse võllanalja redisest, keda parteisse vastu võetud, sest vaatamata punasele välimusele olla redis seest valge, mis valge. Lisaks kannab viimase aja folkloor laiadesse massidesse naljakat lugu, mille kohaselt See Kelle Nime Nimetada Ei Tohi, sõidab linnas autoga ja peatudes punase fooritule all, otsustab: „Lindistavad!“.

Mida iganes, isiklikuks ja absoluutseks lemmikuks olid, on, ja jäävad ühe targa mehe sõnad: „Kaitsku Jumal mind salalike sõprade eest, avalike vaenlastega saan ma ise hakkama!“. Kusjuures mõtet võib laiendada kuhu iganes – keelekandjatest kubisevasse suvalisse organisatsiooni või siis globaalsele tasandile. Muide, imelik aeg, kus elame. Isegi vaesed on paksud ja maailma totramat ametit – spiooni oma – heroiseeritakse kõlavalt. Osundagem siinkohal näituseks härraste von Stirlitz`i ja James Bondi ettevõtmisi suurel ekraanil.

Lihtne see ei ole, sest öördajaid ja kaasajooksikuid ei armast keegi. Pealegi, kui keelekandjaga on suhteliselt kerge – lõusta sondeerimiseks leiab ikka põhjuse – miks nad muidu Džeimsi nii kangesti peksta ihkavad? Siis kaasajooksikutega läheb keerulisemaks. No mida Sa teed Koleda Kollaborandiga? Muidugi, kõik sõltub temperamendist, näiteks, väidetavalt Prantsuse Vabariigi justiitsministri ettekande andmetel hukati 1944 aastal 10519 kollaboranti, neist ilma kohtuta 8348. Lihtsamal juhul aeti paljaks pea.

Mõtteid, härrased?

Kommentaar

  1. kourtnie 12/01/2011 at 17:40 -

    kollaborant, elik reetur. resistance lasi ww2 ajala ja pärast seda neid üksjagu maha. lisaks kiilaksajamine lahemal juhul.

    siin aga nii ei saa iga kolmas on kellegi sõber, sugulane või kõhuõde