Time to say goodbye!

jaanuar 10, 2009 Time to say goodbye! kommenteerimine on välja lülitatud

Pealkirja ei tohiks võtta dramaatiliselt. Seda päris mitmel põhjusel, esiteks juhi lahkumine/vahetumine, pean silmas planeeritud lahkumist, on osa normaalselt toimivast tänapäevasest organisatsioonist. Teisalt peab arvestama nüanssi, et presidendiks, eriti asutajapresidendiks olemine on eeskätt teadmusjuhtimislik, eestvedamislik protsess. See tähendab – õigeaegne liidri vahetumine on osa protsessist. Kolmandaks, olen teinud läbi kõik etapid nooremkelnerist kutseõpetajani ja isiklikus plaanis on mänguruum minu jaoks lihtsalt liiga väikeseks jäänud. Ühesõnaga, tegemist ei ole frustatsiooni, läbipõlemise või huvipuudusega. Tegemist on sammuga, mis kõigi eelduste kohaselt muudab Liidu avatumaks, paindlikumaks ja jätkusuutlikumaks.

EKEL?
Kui me võtame kokku, mis kolme aasta vältel, mil. Hr. Koppa eestvedamisel algatustoimkond moodustus, välja on tulnud, siis ei ole seda lihtne teha. Nimelt, vaadeldes protsesse ülevalt alla, jääb eeskätt juhtidele petlik mulje, et kõik on hästi või koguni ülihästi. Liidu liikme seisukohalt võib pilt olla jällegi liiga staatiline. Siinkohal oleks hea lihtsalt retroperspektiivis fakte loetleda:

• võistlused “Noor Teenindaja” 2006 – 2008;
• võistlused “Aasta Kelner” 2006 – 2008;
• teabepäev Palmses;
• teabepäev Tallinna Ettevõtluspäeval;
• veebileht www.kelner.ee ja selle galerii;

Võistlusi korraldavad paljud kutseliidud. Teabepäevi tõenäoliselt ka. Küsin aga teisiti – kui mitu kutseliitu on oma esimestel tegevusaastatel kutseeksamid käivitanud? Rääkimata võistlustest. Ja kui mitmel neist on oma häälekandja?
Lisaks, kolm aastat ei ole lühikeses ega pikas perspektiivis mingi aeg. Seda kas personalipaigutus, sh tööülesannete ja prioriteetide jaotus esimese juhatuse sees õigesti on tehtud, näitab alles lähemad 5-10 aastat.

Valimine
Tähele tasub panna, me ei vali presidenti. Valime juhatust. Just see, kui teo- ja algatusvõimeline juhatus on, samuti juhatuse liikmete emotsionaalne tasakaalukus, on faktor mis Liitu edasi viib. President on aga ei rohkem ega vähem kui üks kolmest juhatuse liikmest, kelle ülesannetes on organisatsiooni esindamine. Tõsi, vaadates korraks suurde poliitikasse, siis Eestis näib kombeks olevat, et just välissuhtlusega tegelevatest ministritest saavad riigipead.

Hea meel?
Siiralt hea meel on mul selle üle, et Liidul on olnud tõeliselt head ristivanemad ehk algatustoimkond. Usun, et Liidu tulevikus annab pikalt tunda asjaolu, et aastal 2006 kogunenud algatustoimkonna kõigil seitsmel liikmel oli juhikogemus ja 80% neist olid kõrgharidusega.

Mis ei tee head meelt?
Juhtimine on liialt juhatuse keskne. Juhatuselt oodatakse korraldusi ja käske. Ja kui nimme jätsin sellise võimatult lihtsa asja, nagu peo korraldamine liikmete enda teha, siis tulemust ei olnud : (

Tänapäev
Meil ei ole võlgu. Meil ei ole pikaajalisi kohustusi. Meil on väljakujunenud kindlad toetajad. Järelikult majandussurutis mõjutab meid täpselt nii palju kui palju liikmed soovivad/saavad liikmed olla, ehk tasuda liikmemaksu.

Ohud

Eksisteerib kolm suurt ohtu:

• klannistumine, Eesti on väike, kujutage vaimusilmas, kui domineerima hakkaksid näiteks mingid X astmes  sugulased, ütleme näiteks Ruhnu saarelt;

•  muutumine ametühinguks, kommentaarid ilmselt on liigsed;

• mõne toote või teenusega turule tulemine. Kui tänane Liit on olemuselt neutraalne, st meil ei ole vaenlasi, siis mistahes teenuse turule toomine muudaks olukorra kardinaalselt.

Võimalused
Ettekandja-kelneri elukutse on ilma tulevikuta elukutse. Ilma hariduseta võib töötada ülesse ennast keskastmejuhiks. Siis aga areng katkeb, sest haridust hakkab nappima. Ja paljud andekad inimesed vahetavad eriala. Selle asemel, et töötada edasi valdkonnas, mida nad hästi tunnevad. Ühesõnaga, muutmaks olukorda, st teha karjääri või alustada oma äri on  vaja teadmisi, mida saab aga kõrgkoolist. Just koostöö koolidega, eeskätt rakenduskõrgkoolidega ongi võimalus muutuseks.

Tulevik
Siin on kaks asja – esiteks kõik see, mida saab teha heast tahtest on tehtud. Selleks, et nüüd kvalitatiivselt edasi minna, on vaja eelarvet. Olgu selleks siis kutsestandardit loomine, kutsekindluse parendamine, kelneri elukutse tutvustamine, rahvusvahelised kontaktid, võistluste arendamine, teise taseme eksami väljatöötamine, mainekujundus kui selline jne. jne. Lisaks olen seda meelt, et Liidul peaks olema palgaline ametnik, kes tegemisi koordineerib. Siinkohal võiksid minu arvates koopereeruda kõik teenindusala kutseliidud ja palgata ühe inimese, kes masinavärgi käigus hoiab. Dogmaatikutele, kes võtavad kopsud õhku täis ja hakkavad puhuma mullikesi liigsest bürokraatiast, võiks vastata selle sama Murphy seadusega, mis sedastab: „Mitte millestki ei saa midagi!“.
Teiseks, pelgalt võistlused ei vii edasi. Kui kutseliit suudab oma tegutsemise ajal ainult võistlusi genereerida on see degenereerumine. Selleks, et ühiskondlikus plaanis kutse, kui sellise, väärtustamise suhtes midagi muutuma hakkaks, on veel ridamisi muid väljendusvorme. Näiteks õpikud. Näiteks seminarid. Näiteks plaanipärased avalikkussuhted. Milleks arusaadavalt on vaja eelarvet.

Lõpetades
Soovin tänada kõiki kes on andnud oma panuse Liidu tegemistesse!

Eriti tänan:
Reelikat, äärmiselt suure panuse eest kutseeksamite ja võistluste käivitamisel;
Kristit, kiire, professionaalse  ja ülitõhusa abi eest juriidiliste võtmeküsimuste korraldamisel;
Argot, jõulise tegevuse eest Liidu loomisel ja arendamisel;
Allanit, arenevate välissuhete ja paljude korralduslike probleemide lahendamisel;
Margitit, tänuväärse töö eest Liidu sekretärina

Valdo Vokksepp
Eesti Kelnerite ja Ettekandjate Liit (EKEL)
president 2007-2009

Kommentaarium on suletud.