Sellise hüüdnimega kutsuti mind lapsena, kui taskud olid täis korjatud igasuguseid maast leitud kruvisid ja mutreid. See tuli täna meelde, kuna korjasin ühest meistrimehe garaazhist maha jäänud ja minema visatud Volga osi. See prahihunnik hakkas autoga sõites silma, tegelikult seal läikivad rattakilbid. Territooriumi valdajad lubasid lahkelt mulle kõik meelepärase kaasa võtta, sest kohe sõidutati kohale treiler prahikoorma likvideerimiseks. Töömehed mõistsid minu “kiiksu” ja nii me seal koos toimetasime. Selles hunnikus oli peaaegu kõike, mida ühe Volga küljest saab ära kruvida: armatuurlaud, suunatuled, tihendid, pidurite ja silla osad, käigukast ja tagasild jne. Päris palju oli täitsa kasutamata osasid. Just selline kraam, mida me Kurtna laadalt ostame. Selle vahega, et laadalt ostame ainult vajaminevat, siit võtsin kaasa enamuse nodist. Auto kongis oli lõpuks nii palju asju, et oma tööpäevaks vajaminevat polnud enam võimalik kätte saada ja tuli sõita koju autot tühjendama.

Tean, et kunagi saadetakse ka minu kogutud kraam ümbertöötlemisele ja seetõttu tuleb enda poolikud projektid ikka lõpule viia. Nõutuks tegi mind selle juures hoopis see, kuidas hobitegevus võtab endale võimu minu üle ja põhitöö hakkab selle tõttu kannatama.

Tegelikult tahaks selle näite varal jõuda teemani, kus olles Interneti vahendusel küll kursis Venemaal, Ukrainas või ka Usbekistanis toodetavate kulumaterjalidega, ei ole ma seni teinud reaalselt katset sealt puuduvaid osi hankida. Põhjusena näen siin usaldamatust kauba kättesaamise vastu. Pigem tahaks kasutada oma usaldusväärset kontaktisikut või korralikult planeerida ühte kaubareisi, et korraga kogu pott ära lohistada.

Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.

Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.

Foto: Flickr.com

Interneti foorumites on liivapritsidest päris palju juttu ja esmalt katsetasin healt tuttavalt laenatud pritsi. Alguses olin tulemusega üsna rahul, kuid peagi hakkas kompressor kondentsvett prtisima ja see rikkus tegemisrõõmu. Nüüd tulebki otsida laost üles veefilter ja ühendada kompressoriga. Liivapritsi edukaks kasutamiseks tuleb veidi nuputada, kuidas lausa tuhkliivale rajatud töökojas saaks kasutada pritsimiseks kohalikku tooret, mitte käia liiva kotikestega poest ostmas.

Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.

Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.

Vanatehnika pisikust nakatumisest alates on mind ja minu lähikondseid huvitanud, milleks mina ja teised minusugused sellega tegeleme või aega „raiskame”? Keegi minule tundmatu C.K. Brightbill on öelnud:”Tulevik kuulub inimestele, kes ei ole mitte ainult haritud, vaid kes oskavad oma vaba aega targalt kasutada.” Sama mõtet kannab ka Eestit väisanud Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp”. Tööülesanded tõid minu lauale ameerika psühholoogi Mihaly Csikszentmihalyi raamatu „Kulgemine”, millest leitud äratundmisi veidi püüan vahendada. Seega juttu ei tule sõna otseses mõttes Volgaga sõitmise elamusest vaid pigem aja kulgemiset kui me innustunult ja süvenenult oma tööd teeme, kaasaarvatud vanasõidukite taastamine. Kulgemise termin (inglise keeles – flow) pole just tõlkijal eriti õnnestunud ja mõned eelistavadki kasutada selle asemel flow-seisundit ja optimaalset kogemust.
Kas meie eesmärgiks on tõesti ainult hästi tehtud vanasõiduk ja selle säilitamine ja näitamine teistele või on seal peidus veel midagi? Tuleb välja, et seda (tegelikult üldse inimeste eesmärgistatud tegevust) on inimkond päris palju uurinud ja raamatu autor on üle maailma erinevates kultuurides tohutult katseid teinud ja sõnastanud mõned lihtsad tõed. Võiks vist öelda, et me tahame nautida õnnehetki. Uurides õnnetunde saavutamist, selgus, et õnnelikkus ei peitu õnnestumises või juhuses, vaid selles kui me ise oma keha või meeli raske eesmärgi nimel viimase piirini pingutame. Me otsime naudinguid, mida iseloomustab edasiliikumise tunne: uudsuse või hakkamasaamise tunnetamine.

Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel (kulgemise seisund) mainivad inimesed järgmisi omadusi:
-selline kogemus tekib, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
-keskendume tegevusele;
-keskendumise teevad võimalikuks kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
-tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik argipäevamured ja pettumused;
-nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
-inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemise kogemist hoopis võimendub;
-ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena.
„Tegevus” ei pea olema füüsilises mõttes aktiivne ja „oskus” ei tähenda ilmtingimata füüsilist oskust.
Kulgemist soodustavad tegevused tekitavad eelkõige meeldivaid kogemusi.
Diagrammil, mille rõhttelg kujutab oskusi ja kogemusi ja püstteljel on eesmärgid (väljakutse) võiks kulgemise seisundit kujutada tõuseva kaldsirgena (kulgemise kanal, flow-seisund).
Kui meie ees seisev ülesanne on liiga labane (ei nõua piisavalt oskusi), siis tekitab see meis tülpimust ja tüdimust, mis ei ole positiivsed tunded. Inimesed, kes valivad lahjad eesmärgid, mida nad kindlasti suudavad täita, stagneeruvad. Kui ülesanne käib meile üle jõu, siis tekitab see ärritumist ja jõuetust. Mõned inimesed alustavad ebareaalsete eesmärkidega, kuid lootuste purunemine on paljude jaoks rusuv kogemus. Ainult jõukohase väljakutse korral tajume seda mõnusat eneseteostust, nn. kulgemist. Tegelikult peavad eesmärgid käima veidi meie oskustest üle, et tekiks pingutus. Psühholoogid on seda nimetanud otsingulikseks aktiivsuseks, kus positiivne tulemus ei ole alati garanteeritud. Latt tuleb tõsta rekordkõrgusele. Sellisel juhul tõlgendame potensiaalseid ohte nauditavate väljakutsetena.

A – UURIMINE JA EKSPERIMENTEERIMINE (exploration and experimentation); ei ole väljakutseid ega põnevust; mäng; igavus

Tegelikult on osade jaoks hobitegevuses ka taandumine aktiivsest ühiskondlikust elust ja sukeldumine või põgenemine oma väikesesse maailma. Põhjustena ehk elukaare harjalt alla laskmine või kibestumine purunenud elulootustest.
Pea igast meeldivast tegevusest võib sattuda sõltuvusse, mis pole enam teadlik valik, vaid teisi tegevusi segav vajadus.

Foto ja graafik: erakogu

Alates Volga soetamisest olen otsinud endale varuosade kataloogi. Olen küsinud nii endistelt autoomanikelt kuid peamiselt siiski antikvaarsete raamatute müüjatelt. Paljud tuttavad on pakkunud küll koopia tegemise võimalust, kuid see pole ikka õige lahendus. Eks ta rohkem selline stiilne aksessuaar on, sest auto ehitust ja remonti on põhjalikult käsitletud omaaegsetes autojuhiõpikutes (kolmas, teine ja esimene liik) ja seda veel selges eesti keeles.
Olles regulaarne Osta.ee raamatupakkumiste sirvija, avastasin hiljuti Volga kataloogi pakkumise. Tegelikult oli nenid lausa kaks tükki üles riputatud, kuid erinevate modifikatsioonide omad. Loomulikult valmistusin võitlema enda talli peidetud isendit (M 21L) kirjeldava raamatu pärast. Iga päev käisin kiikamas, kui palju huvilisi selle on avastanud ja milliseks on hind kruvitud. Enda jaoks panin hinnapiiri paika, sest ega see eluküsimus ei ole. Õiget online kemplemist sellel korrral ei tulnud, sest konkurendid olid automaatselt oma hinnapiirid paika pannud ja minu kataloogi omamissoov oli seekord teiste omast suurem. Kuna raamatu asukohaks on minu kodulinn, siis ei tohiks raamatu kättesaamisega probleeme tekkida. Müüjaga on kontakt olemas ja raha on üle ka kantud.
Nüüd on MTJis oma varuosade kataloog. Mõningate kaudsete märkide järgi oletan, et see raamat jõudis minuni läbi Uuskasutuskeskuse püsikliendi. Olen sealt isegi soodsalt ostnud tehnilist kirjandust, kuid kataloogi pihta pole sattunud.

Milline üllatus! Raamatu avamisel leidsin esilehelt käsitsi punase tindiga kirjutatult: Tallinna Taksopark, Varustusosakond. Ikkagi suurima Volgasid omanud ettevõtte varadest päästetud! Olen ise selle majaga asju ajanud ja nii mõnedki probleemid oma autodega lahendanud, aga samas tegi üks nende takso mulle esimese avarii. Selle tagajärgede taastamisel sain väga vajaliku õppetunni – kõige tähtsam on terve autoga koju jõuda, sest alati kannad sa nii materjaalset kui moraalset kahju.
Palju sügavamad emotsioonid tõi esile venekeelse kataloogi lugemine. Seda seoses tuttava terminoloogiaga, kui kunagi Masina-arvutusjaama tarkvarainsenerina haltuura korras tegin VAZ-varuosakeskusele riikliku varuosaplaani automatiseeritud jaotamist vabariigi filiaalide vahel. Kogu riiklik plaan tuli esmalt käsitsi sisse toksida. Ikka selleks, et viimases hädas võiks minna direktori sekretärilt jutulepääsu nuruma. Praegu tundub uskumatu, et ainuüksi õlifiltri või pidurimansettide saamine võis olla selleks põhjuseks, rääkimata nukkvõllist või sumbutajast.

Foto: volga.nl; fotol: FORD 1957