Aus vastus oleks, et ma ei tea veel. Need meistrid, kes on minu jaoks gurud, on selle tööga leiba teeninud juba aastakümned. Ka restaureerimises on turumajanduslik tööjaotus, kus keegi on spetsialiseerunud plekksepaks, keegi on hea maaler, keegi taastab hästi mootoreid jne. Mina seevastu olen üritanud kõigi töödega ise hakkama saada ja nii kulub õppimisele veel pikki aastaid. Vanasõiduk on objekt, mille peal on hea oma elus vaevaga õpitut taaskasutada ja uusi asju juurde õppida. Huvi jätkumisel liigub pilk ikka üha vanemate sõidukite poole, seega kujuneb iga järgmine projekt eelmisest veidi keerukamaks.

Mis on motivaatoriks, nii-öelda mootoriks, mis paneb käed kihelema? Lihtsam oleks ju taastamisteenust sisse osta ja ise värskendatud autoga lihtsalt ringi sõita?

Tegelikult hakkan ennast juba kordama. Mootoriks ongi nende oma elus ise õpitud/omandatud käsitööoskuste taaskasutamine. Ja loomulikult kõigi varem soetatud tööriistade ja oma töökoja võimaluste kasutamine. N Liidu ajal oli  minusugusel noorel inseneril ja lapsepuhkusel emal majanduslikult võimatu oma peresõidukit teeninduses remontida ja nii sai samm haaval neid oskusi kogutud. Uuem sõiduk vajas alguses ainult tehnohooldust, kuid aja möödudes tulid ka plekitööd, keevitamised, pahteldamised ja värvimised. Mul on vedanud naabrimeestega, kes kõik olid abivalmis ja lahtiste kätega. Hiljem aitasin mina juba neid endid. Endalegi üllatuseks avastasin endas sedavõrd edevust, et minus on olemas ka soov ennast vanasõidukiga liikluses eksponeerida ja lihtsalt nautida sõitu.

Suurim töövõit?

Praegu arvan, et kõige ebakindlamalt tundsin ennast enne autokatuse taastamise juurde asumist. Katus peab olema laitmatult viimistletud, sest selle defektid hakkavad päikese käes kohe silma. Minu sõiduk oli kunagi varases nooruses katuse peal käinud ja kõik viimistlustööd tulid paratamatult uuesti sooritada. Mul on üks hea sõber, kes andis soovitusi tööriistade ja materjalide valikuks. Ütlemata mõnus tunne oli pärast värvimist autot silmitseda!

Mis on Teie jaoks taastamisprotsessis oluliseim? Kas 100% autentne sõiduk, või taastamisprotsess, kui selline?

100% autentsuse poole tahan loomulikult alati püüelda, aga see on samasugune filosoofiline probleem, nagu ei saavat kahte korda ühte ja samasse jõkke astuda. Kas mul oleks kuskilt võtta N Liidu-aegset õhku rehvidesse? Nii ei pea mina ka väga heade meistrite taastatud sõidukeid 100% autentseteks, vaid ikkagi koopiateks, replikateks. Sageli on need autod palju parema kvaliteediga, kui kunagine tehasetoodang. Ainuke tõeliselt autentne Volga on Gorki autotehase muuseumis – viimane konveierilt tulnud sõiduk, mis kohe pandigi muuseumisse. Teoorias ei ole asi muidugi nii karm.

Minu jaoks on olulisem ikkagi taastamisprotsess. Peale töökojas töötamise loen selle protsessi sisse kuuluvaks suhtlemised teiste meistritega, kes mind juhendavad. Siia hulka kuulub puuduvate varuosade ja materjalide otsimine erinevatest Eestimaa paikadest ja üllatuslikud leiud vanapapide keldritest ja pööningutelt. Siia  kuulub ka vanatehnika foorumites oma tööde kajastamine ja ka muudes infokanalites (ajalehed, ajakirjad) juba tehnkiahariduse või isetegemise või käsitöö promomine. Seda kutsutakse nüüd moodsalt sotsiaalseks võrgustikuks, mille juurde kuulub ka mitteformaalne suhtlemine teiste Volga-huvilistega nii Eestis, Soomes, Venemaal meeste garaažides, kui ka formaalselt klubiüritustel (Eesti Volga selts, klubi Unic) osalemine.

Vanaauto on ikkagi vanaauto. Kas ja kui tihti mõnda taastatud sõidukit kulgemiseks kasutate? Volga soetamise järel sain tõelise sõiduelamuse, mida võrdlesin vaese mehe Rolls-Royce’iga. Selline aeglane pehme õõtsumine, millest ka intervjueerija on osa saanud. Õnneks olen saanud teiste sõidukeid kasutada ja saadud sõiduelamus kisub mind endiselt oma autot valmis tegema. Nii mõnigi mees on oma vanasõiduki maha müünud, sest neile ei ole pakkunud see piisavat sõidumõnu. Kuna mu esimene vanasõiduk on lõpetamisjärgus, siis ma veel ei saagi kasutada oma sõidukit. Olen pakkunud välja idee, et iga sõidukorras vanatehnikaomanik võiks suvisel perioodil individuaalselt kasutada oma sõidukit vähemalt paari nädala jagu päevade ulatuses. Võin küll eksida, kuid kuuldavasti on Soome vanasõidukitega õigus ilma liikluskindlustuseta liigelda aastas 30 päeva. Rõhutan, et positiivse meeleolu loomiseks piisab liikluses üksiku vanasõiduki nägemisest. Paarkümmend kolonnis liikuvat isendit muutuvad rutiiniks.

Pikim marsruut?

Oletan, et kõik meie naaberriigid peaksid olema kättesaadavad. Korras Volgaga võib mõnusalt pikki maid läbida. Volgat on ka teel olles lihtne ise remontida. Nagu minu Volga-omanikust naabrimees ütles: ”Enne kui rikki läinud auto tee äärde pargitud saab, on juhil viga juba teada.”

Muide, Ford Crestline (1953) ja Mercury Monterey (1952) on GAZ 21-ga (1956 – 1970) äraütlemata sarnased… Milles asi, kas roiskuv lääs lihtsalt kopeeris  nõukogude loomegeeniuse töövilju?

Olen neid pilte näinud ja arvamusi lugenud. Seda teemat pean ajaloolastele sobivaks. Mind ei huvita, kes julges esimesena tulla tänavale miniseelikus, aga ka hallipäisele vanaisale pakub see silmarõõmu. Võin ka öelda, et Volga on Eestis algajale lihtsalt kõige kättesaadavam ja kergemini taastatav sõiduk. Pealegi on see olnud just meie materiaalse kultuuri osa. Selles on minu generatsiooni väikest nostalgiat. USA-raud on küll palju eksklusiivsem, kuid minu jaoks võõrkeha. Samas hindan, et just noorte hulgas on “ameeriklased” hinnatud ja neid taastatakse hoolega. Näen selles stiimulit noorte tehnikahuvi arendamiseks.

Vanad tehnoloogiad  üllatavad töökindlusega. Näiteks lamptehnoloogias helivõimendid on melomaanide hulgas tänasel päeval vägagi kõrgelt hinnatud. Kas mõnel Volgal originaalraadio ka töötab?

Enamusel Volgadest on raadiod töökorras. Omamoodi nostalgiat pakub lampide pikk soojenemine ja lampvõimenditele iseloomulik soojuskahin. Paraku on raadiolevi standardid muutunud: asemele on tulnud stereoheli, FM-saatjatele pole nende raadiotega võimalik häälestada ja AM-saatjaid on mõned vähesed võimalik kinni püüda. Seetõttu peidetakse autosse mingi kaasaegne audiokeskus, või ehitatakse vana raadio sisse ajakohane vastuvõtja.

Mis seisab järgmises tööplaanis ja kuidas suhtute asjaolusse, et viimase põlvkonna Volga doonoriks on Chrysler Sebring?

Alustan lõpust. Volga tehase käekäik jätab mind ükskõikseks. Minu huvi piirdub ühe konkreetse mudeliga, nn. “vana Volga”. Kuna nooremad mehed hoolivad hilisemast GAZ-24st  (rahva suus siis “uus Volga”), siis näen siin tugevat nostalgilist seost omaniku noorusaastatega.

Järgmiseks on plaanis taastada Volga universaalvariant GAZ-22. See auto ootab juba garaažis oma aega. Peamiseks valiku põhjuseks on asjaolu, et vanasõidukil peab peale emotsionaalse väärtuse olema ka turuväärtus. Mida haruldasem on sõiduk, seda väärtuslikum ta on. Tavalisi Volgasid on Eestis säilinud sadu, universaale aga ainult paarkümmend. Põhjuseks on see, et N Liidus ei müüdud neid sõidukeid eraisikutele, vaid ainult ettevõtetele. Erakätesse jõudsid nad peamiselt ainult läbisõidetud kiirabidena. Liikluspildis võib kohata seni ainult ühte Soomest reeksporditud eksemplari.

Toon ühe näite. Eestis on taastatud vana Volga, mis läks omanikule maksma üle 30 000 €, kuid müüa õnnestub sellist autot vaevaliselt 4000-5000 €  eest. Hobitegevus ei peagi olema majanduslikult tulus, aga mis meil võiks selle vastu olla?

Tegelikult ootab minu peres oma vanasõidukit ka itaallasest tütremees, kes sattus Volgaga sõitmisest tõelisesse vaimustusse. Airbussi kaptenina tahab ta aga sellele märksa võimsamat jõuallikat.

Täname!  Hr. Vahur Kõrbe vanauto taastamist käsitlevaid kirjutisi lugege siit..

Aeg on tõhusa tarbijakaitsega tegeleva organisatsiooni loomiseks, arvab veebikiri. Peame silmas kodanikeorganisatsiooni, sest mida suudab üks tilluke ja tubli ametkond võtta ette näiteks veidravõitu kaardihooldustasuga kusagil pangas? Või kummastava asjaoluga, et kütuse hind tõuseb täpselt enne Jaanipäeva? Eriti väikses kirjas operaatorlepinguga? Jne. Jne. Küll suudaks seda jaburat peavoolu muuta jalgadega hääletav organiseeritud tarbijaskond, sest kasumi teenimise valem on ju lihtne: tulud – miinus kulud. Ja tulusid lihtsalt ei teki – kui klientidega sigatseda.

Muus osas – käes on koolihirmukuu. Mõtleme neid tõsiste nägudega puberteedieas inimesi, kes parajagu pinaleid ostavad. Aga ei see ole nii hirmus, eriti kui koolipäev kätte jõuab ; )

Sel korral siis:

Koolitus. Veebikirja koolituskalender. September 2010

Äri. Carl Zeiss

Majandus. Reitinguagentuur Fitch tõstis Eesti riigireitingut

Rahandus. Poolaastaga laekus riigieelarvesse 47,5 protsenti aastaks planeeritud tulust

Kolumn. Ton Karlos ja sume suvi

Turundus. Müük 1.6

Tööjõuturg. Personali valik ja rentimine, 9. osa

Turism. Eestit külastanud turistide arv püstitas rekordi

Eesti. Loksa Linna Päev

Toit. Maasika sabayone

Jook. Long Island Iced Tea

Lauakombed. Äpardused lauas

Kutse. E-õpe, 3. osa

Ettevaatust Volga! Viimane, 22. osa, hr. Vahur Kõrbe päevikustiilis kirjutisest

Muusika. Amy McDonald

Sellise hüüdnimega kutsuti mind lapsena, kui taskud olid täis korjatud igasuguseid maast leitud kruvisid ja mutreid. See tuli täna meelde, kuna korjasin ühest meistrimehe garaazhist maha jäänud ja minema visatud Volga osi. See prahihunnik hakkas autoga sõites silma, tegelikult seal läikivad rattakilbid. Territooriumi valdajad lubasid lahkelt mulle kõik meelepärase kaasa võtta, sest kohe sõidutati kohale treiler prahikoorma likvideerimiseks. Töömehed mõistsid minu “kiiksu” ja nii me seal koos toimetasime. Selles hunnikus oli peaaegu kõike, mida ühe Volga küljest saab ära kruvida: armatuurlaud, suunatuled, tihendid, pidurite ja silla osad, käigukast ja tagasild jne. Päris palju oli täitsa kasutamata osasid. Just selline kraam, mida me Kurtna laadalt ostame. Selle vahega, et laadalt ostame ainult vajaminevat, siit võtsin kaasa enamuse nodist. Auto kongis oli lõpuks nii palju asju, et oma tööpäevaks vajaminevat polnud enam võimalik kätte saada ja tuli sõita koju autot tühjendama.

Tean, et kunagi saadetakse ka minu kogutud kraam ümbertöötlemisele ja seetõttu tuleb enda poolikud projektid ikka lõpule viia. Nõutuks tegi mind selle juures hoopis see, kuidas hobitegevus võtab endale võimu minu üle ja põhitöö hakkab selle tõttu kannatama.

Lõppema hakkab hr. Vahur Kõrbe päevikulaadne kirjutis Gaz-21 taastamisest. Kolumnist Ton Karlos on aga suvepuhkusel. Loomulikult veebikirja koolituskalender.

Sel korral siis:

Intervjuu R &AR tegevjuhi hr. Riho Raudi`ga

Koolitus. Veebikirja koolituskalender. August 2010

Äri. Boeing

Majandus. EAS on toetanud Eesti firmade tootearendust 525 miljoni krooniga

Rahandus. Juuni hinnatõusu põhjustasid mobiilsideteenused

Turundus. Müük 1.5

Tööjõuturg. Personali valik ja rentimine, 8. osa

Turism. Kuningriik maailma katusel – Ladakh

Toit. Täidetud canellonid

Jook. Drambuie

Lauakombed. Kokkusaamine restoranis

Kutse. E-õpe, 2. osa

Ettevaatust Volga! Hr. Vahur Kõrbe päevikustiilis kirjutis vanaauto taastamisest

Muusika. Barbra Streisand

Internet. Petitsioon.ee

Head lugemist!

Sel korral siis – intervjuu Voore Külalistemaja turundusjuhi prl. Kristina Kapajevaga. Võtmeküsimus – kuidas turundada toitlustus-majutusasutust. Loomulikult veebikirja koolituskalender. Ülevaade edukast autotööstusest, koondnimega Toyota. Müügitöö ja personalivaliku põhimõtted. Kuidas pidada ennast üleval rootsi lauas ja mis on spritzer? Ühe väga hea saidi (Faliku.ee) tutvus ja kirjutis e-koolitusest. Loomulikult hr. Kõrbe kütkestav sisemonoloog Gaz-21 taastamisest. Kindlasti soovitame avada reishuvilise psühholoogi pr. Anneli Salki`i suviselt mõnus reisikiri Korfu saarelt.

Lõpetuseks kirjutis Hans Zimmerist, kui nimi tuttav ei tundu, tasub artikkel avada sellegi poolest – kasvõi avastamisrõõmu pärast, sest tegemist ühe produktiivsema ja kõrgelthinnatuma filmimuusika loojaga üldse.

Head lugemist!

Nüüd üritan ma hangitud originaalosadega auto komplekteerida, milleks tuleb kohendada C-piilarit, küljekarpi ja rattakoobast. Õnneks on mul paiguti ka selleks tööks võimalik doonorit kasutada. Dopingu eesmärgil võtsin aastapäeval kätte ja kruntisin juba lõpetatud piirkonnad ära – pilt läks kohe rõõmsamaks ja sain hea doosi optimismi. See oli vajalik ka tehtu kaitsmiseks meie heitlikus kliimas. Mitte alati ei õnnestu autot enne vihmahoogu katuse alla sõita. Tulevikku vaadates tahaks järgmise aastapäeva üritusel juba sõita Volgaga liikluses.

Foto: flickr.com

Juhuste kokkulangevusel sai kummaline number, sellel korral. Palju juttu on informatsioonist, tunnistama peab et kolmes erinevas aspektis. Nii näiteks räägib hr. Andri Arula oma intervjuus IT turvalisusest, hr. Künnapas käsitleb kuluefektiivsuse fenomeni, seostades seda toimiva teabekoguga ja hr. Vokksepp jätkab sama mõttekäiku müügiaspektist. Peaksime võtma kõneks vulkaanipurskest tekitatud kahjud lennundusele, kuid paraku ei ole kuukirjaformaadis ilmuval ajakirjal võimalik siia midagi värsket lisada. Küll ilmub selles numbris pr. Anneli Salk`i Egiptuse reisikiri ja paljude lugejate rõõmuks jätkub hr. Vahur Kõrbe mõnusalt eneseiroonilises vormis kirjutis GAZ 21 taastamisest. Ühtlasi soovitame elamust – 03.06.10 kl. 19.00 toimub vabaõhuõhtusöök Rotermanni kvartalis. Nautige valgeid õhtut!

Lisanduseks – vastavat kirjutist selles veebikirja küll ei leia, kuid meid teeb tõsiselt murelikuks .ee domeeni tasuliseks muutmine. Põhjenduseks tuuakse umbes 70 000 domeeni maksustamisel, üdini läbikulunud argument – aga mujal on rahvusdomeen tasuline! Tõsi, mujal on ka raadio- või teleri kasutamine maksustatud. Näiteks Soomes. Näiteks Taanis. Näiteks Suurbritannias. Ja mujal vaevalt läheksid läbi taolised pisisigadused, näiteks nagu digiallkirjastamisel. Kes kokku ei ole puutunud, siis siin toimib sarnane põhimõte narkomüügiga. Esimesed viis allkirja (kuus) on tasuta, sealt edasi tuleks aga mingile sootule sihtasutusele obrokit maksta. E-tiigril paistab tõsine podagra olevat…

Tulles .ee domeeni temaatika juurde tagasi – äriettevõttele ei ole need paarkümmend eurot aastas mingi number. Küll jätavad kodumaise domeeni arvatavalt kasutamata mitmed perekonnalehed, samuti start-up`id; sest .eu mõjub äriliselt perspektiivsemalt ja imelik küll, on odavam.

Võttes kokku, veebikiri on veendunud, et riigile oleks perspektiivsem hoida domeeni haldus/hoolduskulud EV Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarves, sest .ee lõpuline sait võib tihtipeale olla ainukeseks pidepunktiks, mis jalgadega hääletanuid kodumaaga üldse ühenduses hoiab. Ühesõnaga, tegemist on rahvusliku identiteedi ühe nurgakiviga, nagu lipp ja vapp ning loogiline oleks, et seda haldaks riik.

Foto: Flickr.com

Doonor. Ühel heal tuttaval (Volgaga tekibki juurde ainult häid tuttavaid) seisis õuel kobe Volga kere, mida ta ise oli doonoriks kasutanud. Et tema enda GAZ-22 on juba aastaid valmis kujul garaazhis, siis oli ta lahkesti nõus mind seda rüüstama laskma. Pealegi oli tal ämm läinud reklaami ohvriks ja kutsunud korra juba tasuta vanarauda lahkesti ära vedavad mehed õuele.
Minu enda auto kerel on tagumised koopad nutused – üks pool kunagi korralikult sisse sõidetud ja teine pool lihtsalt hõre. Nii sõitsingi ühel suveõhtul haagisega talle õuele ja lõikasin selle kere suure lõikuriga piltlikult öeldes Golfiks. Kuigi selle doonori kallal oli kunagi juba lõikuriga käidud, tundsin ennast barbarina, kes oskab ainult lõhkuda ja rüüstata.

Töökojas, pärast saagi puhastamist kultuurikihist, tekkisid uued dilemmad – kui suured tükid peaks asendama? Avariilise auto taastamisel sellist probleemi ju ei ole, kuid vanasõiduki puhul on mingis piirkonnas korrosioon hävitanud mitmete keredetailide osi. Seega tahaks nagu teha mingit copy-paste’i. Ka nii on autosid taastatud, kuid samas mõned taastajad siiski puurivad sadu punktkeevitusi lahti, et võimalikult täpselt asendada detaile. Igatahes olen juba leppinud kokku ühe autorestauraatoriga, kes tuleb lähipäevil töökotta mulle näpunäiteid jagama. Mu autos ei ole iseenesest midagi haruldast, lihtsalt üks siseturule toodetud III-seeria GAZ-21 pereauto, kuid tänu headele peremeestele ikkagi tervelt 45 aastat vastu pidanud.

Foto: flickr.com

Sidemete värskendamine Peterburiga. Venemaa Volga-foorumidest selgus, et uue tootena oli käivitatud tagakoopa esiäärte tootmine. Kuna minu lemmiku kerel seisab ees just tagakoobaste remont, tundus nende hankimine Peterburist kõige lihtsam. Neid pisikesi plekitükke jaksab igaüks käekotis sealt ära tuua.

Nii soojendasin üles sidemed vanade peretuttavatega, kes meeleldi tõivad müügimehe käest vajalikud osad ära ja toimetasid tuttava turismifirma bussijuhi kätte. Loomulikult olin bussijuhile eelnevalt andnud kaasa kohalikke traditsioonilisi meeneid, nagu Vana Tallinn jne.
Selline käest kätte kauplemine ei tasu otseselt vaeva nägemist, sest Kurtna laadal olid lätlastel need osad juba müügil. Samas andis see võimaluse suhelda vanade tuttavatega, kelle pere külalislahkust olen juba lapsena tunda saanud. Vanasõiduki taastamise üks fenomen on huvitavate kontaktide teke (ka vanade taaselustamine) eri rahvuste ja riikide tehnikahuvilistega. Ja mitte keegi pole sõnagagi öelnud, et seda Eesti jooki nad pärast pronksööd suu sisse ei võta!

Foto: Flickr.com

Tegelikult tahaks selle näite varal jõuda teemani, kus olles Interneti vahendusel küll kursis Venemaal, Ukrainas või ka Usbekistanis toodetavate kulumaterjalidega, ei ole ma seni teinud reaalselt katset sealt puuduvaid osi hankida. Põhjusena näen siin usaldamatust kauba kättesaamise vastu. Pigem tahaks kasutada oma usaldusväärset kontaktisikut või korralikult planeerida ühte kaubareisi, et korraga kogu pott ära lohistada.

Hädas uute kereplekkidega. Uustulnukana olin täis optimismi, kui nägin pakutavate kereplekkide hankimise võimalusi. Alles nende detailide väeviettevalmistuse käigus selgus, et aastakümned seismist erinevates panikaikades on jätnud nendesse oma sügavad jäljed. Kui tavaliselt väike pindmine rooste tähendabki väikest lihvimist, siis mitmed soetatud poritiivad on saanud seismisega sügavad roostekahjustused. Eks oleks naiivne loota ideaalseid varuosi uunikumidele ja nii tuleb valida, kas lappida väsinud vana või puhastada vääsinud varuosi. Tegelikult annab see jõudu originaalosade taaskasutamiseks, mida olen võimaluse piires ka teinud.Eraldi tooksin välja varuosad, millele on püütud pealiskaudselt kaubanduslikku välimust anda. Kuna kaubandusliku välimuse all peidab ennast roosteuss, siis püüaskin selliseid kaupmehi tulevikus vältida. Et olen oma projektile soovinud anda ca 5aastast garantiid, siis selle aja peavad need plekid suvistes oludes edukalt vastu. Aga pärast seda võib ju teha uuenduskuuri.

Veel originaalrehvidest. Koristustööd jõudsid ka MTJ õuele, sest tulemas on väike juubel. Selle käigus osutus vajalikuks likvideerida silmi riivav hunnik veoautode rehve ja vanu akusid. Kuna rehve võetakse Jõelähtme prügilas tasuta, siis sinna nad pidid ükskord jõudma. Paraku ei õnnestunud sealt tühjade kätega lahkuda. Spioonipilk püüdis rehvimäest tuttavaid nõuka-aegse protektori jooni ja nii lahkusin sealt ühe tutika (nibudega) protekteeritud Volga rehvi-lohvi võrra rikkamana. Avalikustasin selle seiga kui ressursside taaskasutamise propageerija ja loodan teistele kunagi demonstreerida, et sellisel teel taastatud Volgat on raske eristada nn. ameerika rehvidega autost.

Foto: Flickr.com; fotol Eduard Molchanovi uuenduskuvand aastast 1965

Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.

Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.

Foto: Flickr.com

Interneti foorumites on liivapritsidest päris palju juttu ja esmalt katsetasin healt tuttavalt laenatud pritsi. Alguses olin tulemusega üsna rahul, kuid peagi hakkas kompressor kondentsvett prtisima ja see rikkus tegemisrõõmu. Nüüd tulebki otsida laost üles veefilter ja ühendada kompressoriga. Liivapritsi edukaks kasutamiseks tuleb veidi nuputada, kuidas lausa tuhkliivale rajatud töökojas saaks kasutada pritsimiseks kohalikku tooret, mitte käia liiva kotikestega poest ostmas.

Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.

Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.

Liivaprits
Selle märksõna all tahan panna kirja tegevused, mis on olnud seotud “uute”, s.t. tehase kruntvärviga keredetailide ettevalmistustega värvimiseks. Ammu on teada, et see varuosadele kantud värv tuleb enne kruntimist eemaldada. Värvi eemaldamiseks kasutasin juba tuttavat värvikeemiat. Kui nüüd vanapapide pööningutelt hangitud detailide puhastamine kruntvärvist möödus ootuspäraselt, siis sinna alla peitunud roostega jõudsin enda jaoks uue probleemi ette. Mõned detailid olid aastakümnete jooksul suutnud endale hankida sügavad roostepesad. Ei lamellkettaga lihvimine ega ka poorse puhastuskettaga lihvimine ei andnud soovitud tulemust, sest ikka jäivad metalli pinnale nähtavad mustad rauatagi täpid. Kui vana sõidukit remontides tunduvad metalli sisse jäävad roostepesad paratamatusena, siis uut detaili töödeldes tahaks teha nagu “üks kord ja kogu eluks”. Sellele probleemile lahenduse otsimine tõi mind paratamatult liivapritsini. Üllataval kombel polnud ma varem oma elus liivapritsi kasutanud. Mina olin kunagi õnnelik painduva võlliga käia omanik, kuhu panin paki terasharju rooste eemaldamiseks (kaasaegse nurklihvija eelkäija). Nüüd terasharjad enam soovitud tulemust ei andnud ja tuli otsida liivapritsi, millega pinnad üle tuisata.

Foto: erakogu

Puuduvate plekkide hankimiseks olid peamised lootused pandud sügisel Kurtna laadale. Ainukese asjana ei õnnestunud siis hankida paremat esitiiba. Nii olin sunnitud võtma ära varuvariandina Rapla kandist ühe kasutatud esitiiva, sest auto enda oma oli ikka üsna pude. Võtsin täitsa teadlikult sellise üsna viletsakese, sest kulutatud aega ja besuraha muutsid tiiva hinna sümboolseks. Kuulutasin mõned korrad ka foorumites oma ostusoovi, kuid tulemusetult. Soetatud vana tiib oli pärst kultuurikihi eemaldamist siiski üsna nutune. Nii võtsingi uue keevitusega kohe ette poritiiva parandamise ja asusin seda pärast mõningast rihtimist õhtuti pahteldama. Sain selle tööga päris kenasti hakkama ja küllap ta näeks auto küljes sama hea välja kui uus. Siiski olin rõõmus, kui Volga poodi oli äsja saabunud müügile minu otsitav tiib. Aastavahetuse autoost aga olid tekitanud augu eelarvesse ja raha tuli hakata hoolikamalt lugema. Õnneks avastasin ühte Volga müügikuulutust lugedes, et pakutakse eraldi müügiks ka plekke. Kiiresti saadetud E-kirjad tõid teate, et minu otsitav tiib on täitsa pakkumisel. Kui ma muidu võtan pikalt hoogu, siis seekord helistasin kohe ja juba samal õhtul sain puuduva poritiiva omanikuks. Meeldivaks teeb selle ostu veel see, et kaup asus Tallinnas ja minu pakutud hinda polevat müüja osanud tahtagi, mina aga sain tiiva 2,5 korda odavamalt kui Volga poest. Eks ta enam-vähem teadis poe hindasid. Parim äri pidavatki olema see, kui mõlemad pooled on tehinguga rahul.

Seekord võib öelda, et ostsin vaba aega, sest ka vana tiib vajas veel veidi kohendamist. Siiski pole mul süümekaid seda taastatud poritiiba kõrvale tõsta, sest ma sain taastamise läbi oma õppetunnid niikuinii ja küll seegi veel kord sõitma hakkab!
Nüüd on käes aeg, kus tuleb hakata katust tegema. Aga selgus tehniline probleem – seismisega on sidur kaotanud lahutusvõime!

Foto: flickr.com

Vanatehnika pisikust nakatumisest alates on mind ja minu lähikondseid huvitanud, milleks mina ja teised minusugused sellega tegeleme või aega „raiskame”? Keegi minule tundmatu C.K. Brightbill on öelnud:”Tulevik kuulub inimestele, kes ei ole mitte ainult haritud, vaid kes oskavad oma vaba aega targalt kasutada.” Sama mõtet kannab ka Eestit väisanud Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp”. Tööülesanded tõid minu lauale ameerika psühholoogi Mihaly Csikszentmihalyi raamatu „Kulgemine”, millest leitud äratundmisi veidi püüan vahendada. Seega juttu ei tule sõna otseses mõttes Volgaga sõitmise elamusest vaid pigem aja kulgemiset kui me innustunult ja süvenenult oma tööd teeme, kaasaarvatud vanasõidukite taastamine. Kulgemise termin (inglise keeles – flow) pole just tõlkijal eriti õnnestunud ja mõned eelistavadki kasutada selle asemel flow-seisundit ja optimaalset kogemust.
Kas meie eesmärgiks on tõesti ainult hästi tehtud vanasõiduk ja selle säilitamine ja näitamine teistele või on seal peidus veel midagi? Tuleb välja, et seda (tegelikult üldse inimeste eesmärgistatud tegevust) on inimkond päris palju uurinud ja raamatu autor on üle maailma erinevates kultuurides tohutult katseid teinud ja sõnastanud mõned lihtsad tõed. Võiks vist öelda, et me tahame nautida õnnehetki. Uurides õnnetunde saavutamist, selgus, et õnnelikkus ei peitu õnnestumises või juhuses, vaid selles kui me ise oma keha või meeli raske eesmärgi nimel viimase piirini pingutame. Me otsime naudinguid, mida iseloomustab edasiliikumise tunne: uudsuse või hakkamasaamise tunnetamine.

Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel (kulgemise seisund) mainivad inimesed järgmisi omadusi:
-selline kogemus tekib, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
-keskendume tegevusele;
-keskendumise teevad võimalikuks kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
-tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik argipäevamured ja pettumused;
-nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
-inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemise kogemist hoopis võimendub;
-ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena.
„Tegevus” ei pea olema füüsilises mõttes aktiivne ja „oskus” ei tähenda ilmtingimata füüsilist oskust.
Kulgemist soodustavad tegevused tekitavad eelkõige meeldivaid kogemusi.
Diagrammil, mille rõhttelg kujutab oskusi ja kogemusi ja püstteljel on eesmärgid (väljakutse) võiks kulgemise seisundit kujutada tõuseva kaldsirgena (kulgemise kanal, flow-seisund).
Kui meie ees seisev ülesanne on liiga labane (ei nõua piisavalt oskusi), siis tekitab see meis tülpimust ja tüdimust, mis ei ole positiivsed tunded. Inimesed, kes valivad lahjad eesmärgid, mida nad kindlasti suudavad täita, stagneeruvad. Kui ülesanne käib meile üle jõu, siis tekitab see ärritumist ja jõuetust. Mõned inimesed alustavad ebareaalsete eesmärkidega, kuid lootuste purunemine on paljude jaoks rusuv kogemus. Ainult jõukohase väljakutse korral tajume seda mõnusat eneseteostust, nn. kulgemist. Tegelikult peavad eesmärgid käima veidi meie oskustest üle, et tekiks pingutus. Psühholoogid on seda nimetanud otsingulikseks aktiivsuseks, kus positiivne tulemus ei ole alati garanteeritud. Latt tuleb tõsta rekordkõrgusele. Sellisel juhul tõlgendame potensiaalseid ohte nauditavate väljakutsetena.

A – UURIMINE JA EKSPERIMENTEERIMINE (exploration and experimentation); ei ole väljakutseid ega põnevust; mäng; igavus

Tegelikult on osade jaoks hobitegevuses ka taandumine aktiivsest ühiskondlikust elust ja sukeldumine või põgenemine oma väikesesse maailma. Põhjustena ehk elukaare harjalt alla laskmine või kibestumine purunenud elulootustest.
Pea igast meeldivast tegevusest võib sattuda sõltuvusse, mis pole enam teadlik valik, vaid teisi tegevusi segav vajadus.

Foto ja graafik: erakogu