Kujutate ette, et olete nii tubli kolm aasta vana ja tegelete kõikvõimalike toredustega. Magate kaua. Nuiate vanaemalt kommi. Süüa võite muide, veel nii nagu Jumal loonud, see tähendab kätega. Aga näe naabritüdruk oskab ka kahvlit kasutada. Tüdrukud on ju üldse nutikamad.

Ning muidugi mänguasjad! Mida aeg edasi seda ägedamad. Saate teha torne ja tubasid. Ralliauto ongi aga selleks loodud, et kirjutuslaualt hoogu võtta. Täiega!

Ja siis lõpeb kõik kena. Ühtäkki saab teoks vastik vandenõu. Tuppa sajab TV-st tuntud Koka-Koola maskott. Kuidagi tuttavlik ja kindlasti habemega. Säherdane matsakas.

Ootusärevusest saab äkitselt õudus. „Kas Sa olid ikka hea laps?“; „“Kes sõi kollast lund !?“; „Kas vanem vend kleepis vanaema toa lakke koleda posteri?“.

Ääääh! Peas kumiseb:„Aga sina pekinägu, palju sulle maksti, et rohelise tööriide punase korporatiivdressi vastu vahetasid?“. Hing jääb kinni. Pühad on rikutud… Jälle!

Teine ja veel tähtsam tegur – elustiil. Valged ja hästipoleeritud asjad töötavad korraliku snoobi kasuks. Kindlasti auto. Soovitavalt saunasuurune pargimaastur. Võlgadest me eriti ei räägi, küll aga aktsendist. Teate, korralik snoob käib kohalikke pärismaalasi mõtteteradega turgutamas nii kord aastas. Puhub müügist ja marketingist, vahel harvem ka kliendisuhetest ja eriti  juhtimisest – ühesõnaga naistest keda ise pole pannud, peaasi et pappi pritsitakse. Ja siis hüpetega tagasi sinna kus ei pea majanduseksperimente kartma. Kus on hea ja turvaline ja naabrid ei isatse naftahindade kasvuga ühes rütmis.

Las hambutud maakad katsetavad, kuidas elada seaduste järgi, mis kohalikul karjamaal ei toimi. Käskis keegi uskuda mingit suvalist hästilõhnavat tegelast?

Varsti tuleb snoob uuesti, I Snoob.

Kahtlejad mingu nüüd nii tühised paarkümmend aastat tagasi. Mõttes. Kohe ja kiiresti. Mida statistiline keskmine toona tahtis – teksased ja kasutatud rahvaauto – on ju olemas? Pööbel aga möriseb ja ei ole teps rahul. Miks on hinnad samasugused nagu Soomes? Selle vahega, et siinne keskmine palk on sealpool miinimum. Ellujäämiseks. Narr olukord, mida karmi majandusstatistikaga massidele kuidagi ei tõesta. Sest igakord kui tootlikkuse termin kilbile tõsta, läheb kohe kiun lahti – miks kohaliku töölise tootlikkus emigreerudes tõuseb? Tööline jääb ju samaks!? Tootlikkus tõuseb aga kordades, vää? Ja siis see igikestev hala kütusekartelli teemadel.

Ühesõnaga, siin ei aita miski muu kui masside liitmine läbi ühistegevuste. Igasuvine laulupidu on läbi saanud, talvel ei taha keegi jällegi laulda. Või kui, siis äkki too pensioneeruv psühhiaater. See kes viimased keerulised kakskümmend aastat meeldivalt Soomes resideerus ja nüüd äkki miski talendina koju laekub. Sestap panen ette, laulda igal võimalusel ja täiest kõrist:

Foto: erakogu

Ooo- jeh! Teate ju, et ajad muutuvad ja meie koos nendega. Et praktika on tõe kriteerium, siis vaatame näiteks nii tillukesed tuhat aastat minevikku. Mitte et ma ekspropieerimist heaks kiidaks aga toona, täpsemalt anno domini 885 tegeles selline tegelane nagu viiking ja muidu tore isand – Rollo – ei millegi muu kui Pariisile katuse pakkumisega. Edukalt. Südamega.
Tänasel päeval on aga kõik kuidagi vastupidi. Ja ei keegi muu kui põline sinivereline ning tõeline härrasmees – Rootsi Kunn, hädas miskite väidetavate salasuhetega. Kui mitte öelda väljapressimisega. Paber kannatab kõike, ilmselt ka temperamentsete viikingite viisakas järeltulija.

Ma nüüd küll hästi ei kujuta – äkki teie – kusagil unisel keskajal ujub nn ööklubipidaja udune moll monarhi palge ette ja pajatab: „Jou Klemm, rokkisid mul siin miskid paar ööd – köhi plekki, muidu, vee.., rsk jne…”

OK, ütleme nii, et Kopernikuse ja Galileo ajajärgul molekulideks lahutada ei osatud. Ei olnud lihtsalt see aeg. Neljani lugeda aga küll. Nii, et juhul kui tüüp pärast audientsi, omal jalal ja ühes tükis lemmiktegevuste juurde tagasi oleks pöördunud, oleks see ime olnud. Ja mitte väike. Ajad muutuvad, ning nüüd teeb Jumala asemik maapeal hoopis seherdasi meeldivaid ja rahumeelseid avaldusi. Ning nagu asjatundjad väidavad, on muutumas institutsioonist turismimagnetiks. Pehmed väärtused.

Foto: erakogu

Üleüldse, liikumine aktiveerib ajutegevust. Ja pahatihti pressivad pähe mõtted. Tihtipeale triviaalsed majandusmured.Harvem aga geniaalsed mõttevälgatused, sisuks üldistused, milleni tavaliselt ei viitsi jõuda. Kuigi, helgeid mõtteid on tavaliselt vähe. Või, olgem ausad, puuduvad sootuks. Tavaliselt meenuvad hommikusele uitajale hoopis habemega anekdoodid, näiteks:

Baari siseneb mees. Läheb seina mööda üles, kõnnib üle lae ja leti juures alla, tellib ühe viski, joob selle ära ja läheb tuldud teed tagasi. Baarikülalised vaatavad seda ammulisui pealt ja kui mees on lahkunud, küsib keegi imestunult: “Kas ta teeb alati niimoodi?”
“Ei,” vastab baarimees, “ma ise ka imestan, tavaliselt võtab ta kaks viskit!”

Head uitamist!

Rangelt võttes on ka koeraomanikud vähemlased.  Ja muidugi on ehe vähemlane tüüp kes alukaid pükste peal kannab. Noh, Karlssoni lähisugulane, teate küll. Lihaseline. Elab ja lendab Ameerikas.

Ja üldse. Inimsuhted muutuvad. Olles pidevalt täis õõva, õudusi ja traagikat. Miks siis mitte eelistada masinaid? Sätid mehhanismi oma äranägemise järgi tiksuma ja kõik on tõesti õnnelikud. Isegi need õrjetute kirjade saajad, kellel esmalt tükk (rõõmsat) nuputamist, et mida siis soovitakse?

Ketast heita?!

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Kesköisel jääga kattunud jalakäijate teel, seal kus akrobaat võiks kaela murda, siugleb armsalt klappmütsiga jalgrattur. Kuhu? Miks? Mis ajendab täiskasvanud inimest varakevadisel rabekülmal hommikuhakul rattaga kesk hangi sõitma? Siis kui teised tirivad teki kõrvuni ja näevad 3D unenägusid, täis linde ja lepatriinusid. Armastus? Ahastus? Tüdimus? Äkki inimlik lollus segatuna vaesuse ja suure-suure unistustega? Me ei tea.

Öös sünnib erilisi asju. Astudes ajas tagasi aastat nelisada – öö, see on alkeemikute aeg. Suured mehed, toeks targad ja arukad naised, teevad suuri tegusid. Kulda ei leita aga optika ja mehhaanika põhiseadused, seda küll. Viimast siiski metropolis. Maarjale pühendatud maal toimetab samal ajal usinalt kohalik rehepapp. Riukalik ja kange mees, kehakujult kõhn ja kuivetu nagu tooli põhi. Arvatavasti hilisemate poliitikute esivanem, eeskuju ning arhetüüp. Teda mehhaanika ei huvita. Optika ammugi. Tema tegeleb muuga. Keegi peab ju vanatühjale mütsi pähe tõmbama. Korralikult, kandadeni . Sest valitutele sotsialismi ehitamiseni on veel aega, nii aastat nelisada.

Öö, maagiline, müstiline, sensuaalne aeg.

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Iseenesest tähendab googleman veebividinat, mis võimaldab Google otsimootori kuvalehe sättida sarnaseks ürgse ja kultusliku TV seriaaliga. Või nii nagu ütleb tootja: Googleman is a fun and pointless application for launching Google.com in the style of the Batman 60s TV show, complete with spinning Google logo and sound effects.

Laiemas plaanis võiks aga mõistele palju vägevama sisu anda. Sest inimesed usuvad otsimootoreid. Usuvad pimesi. Ja väljavalitud tulemilehelt palju edasi ei viitsigi liikuda. Huvitav käitumine, mis paneks endisaegsed tsensorid rõõmust ägisema. Kauaks. Kooris. Sest ei ole vaja kärpida midagi, mille vastu nii ehk teisti huvi ei tunta.

Paradoks on tõesti nime väärt, sest kas ja kes ei usuks tunnis 2,2 miljonit dollarit tulu teeniva ettevõtte soovitusi? Answers.com andmetel teeb seda 300 miljonit kasutajat päevas, kuigi siin oleks mõtlemiskoht – sest härraste Page`i ja Brin`i ettevõtte põhierialaks ei ole mitte finantsanalüüs vaid reklaamimüük.

Aga kõik sõltub ajast ja inimesest. Juhul kui elate ilmanurgas nimega Oppositeland, siis – mida iganes. Kohalikku elanikku võiks nii või naa rohkem nagu elava eksperimendina vaadelda. Sellise väikse vahva homunklusena, kes hambad tangis elab üle mille iganes. Tilluke enegiahinna tõus ca 40%, no problem. Töötus 20% – ei morjenda. Hindade ümmardamine ülesse, vähemalt 10% aastas, why not? Rahvuslik tava vahetada töökohta võimalikult tihti, sest palk muidu ei tõuse. Ja lojaalne töösuhe tähendaks pealemaksmist tööandjale. Typical!

Mis veel? Ah, õige – palju alkoholi ja tubakat ning võimalikult vähe meditsiini – klassikaline genotsiidi mudel, muide. Siinkohal võiks öelda,et praktika on tõe kriteerium ning teha katse. Proovida näiteks naha- ehk siis naistearsti juurde aja panna. Mistahes vaevus läheb kuue nädalaga pigem ise üle. Või lõpeb letaalselt. Asi siis seejärel reklaamimüüjaid uskuda ?! Need vähemalt ei küsi raha teenuste eest, mida nad ei osuta.

foto: dirtybutton.com
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Hrmmmmm, igavesti lahedaid ütlusi leiab, kui vähe ringi vaadata. Näiteks: „In God We Trust, All Others Pay Cash“, või siis: „Siin autos ei kinnitata turvavöid, vaid surrakse nagu mees!“, ehk: „Ära käi mu järel, olen isegi eksinud!“. Nimistusse võiks kindlasti lisada ka nõukaaegse võllanalja redisest, keda parteisse vastu võetud, sest vaatamata punasele välimusele olla redis seest valge, mis valge. Lisaks kannab viimase aja folkloor laiadesse massidesse naljakat lugu, mille kohaselt See Kelle Nime Nimetada Ei Tohi, sõidab linnas autoga ja peatudes punase fooritule all, otsustab: „Lindistavad!“.

Mida iganes, isiklikuks ja absoluutseks lemmikuks olid, on, ja jäävad ühe targa mehe sõnad: „Kaitsku Jumal mind salalike sõprade eest, avalike vaenlastega saan ma ise hakkama!“. Kusjuures mõtet võib laiendada kuhu iganes – keelekandjatest kubisevasse suvalisse organisatsiooni või siis globaalsele tasandile. Muide, imelik aeg, kus elame. Isegi vaesed on paksud ja maailma totramat ametit – spiooni oma – heroiseeritakse kõlavalt. Osundagem siinkohal näituseks härraste von Stirlitz`i ja James Bondi ettevõtmisi suurel ekraanil.

Lihtne see ei ole, sest öördajaid ja kaasajooksikuid ei armast keegi. Pealegi, kui keelekandjaga on suhteliselt kerge – lõusta sondeerimiseks leiab ikka põhjuse – miks nad muidu Džeimsi nii kangesti peksta ihkavad? Siis kaasajooksikutega läheb keerulisemaks. No mida Sa teed Koleda Kollaborandiga? Muidugi, kõik sõltub temperamendist, näiteks, väidetavalt Prantsuse Vabariigi justiitsministri ettekande andmetel hukati 1944 aastal 10519 kollaboranti, neist ilma kohtuta 8348. Lihtsamal juhul aeti paljaks pea.

Mõtteid, härrased?

Noo, on alles sõnaleid – kümmemeest. Aga, teisti eriti ei saa, ümbritsev keskkond muutub ja pulbitseb niivõrd intensiivselt, et tasakaalus püsimine nõuabki kümne mehe tarmu. Võtame triviaalse näite. Toidupood. Olgu super- või muidumarket. Ning poe sees on vorst. Nimeliselt. Ja lugematu arv muid asju. Keskmine poekülastaja väikese kirjaga tekste eriti lugeda ei viitsi. Õigusega, niikuinii on kiire, pealegi on kõik külastajad näost kunstvalguse tõttu rohelised. Tuttavaid teretama ei kipu, mink naiste näol kobrutab luminifoorses valguses nagu rooste muldavanal autol. Nii, et asjad korvi ja seni kuni õhku jätkub, tšäuhh, kassasse. Õhku, küsite? Jah, muidugi õhku, see on ju vana müügitrikk, tõstes temperatuuri kraadi või paari võrra, ei jää klient müügisaali molutama. Vaid võtab kõik tarvilise ja tormab ummisjalu minema. Nii jääbki kirjadega vorsti sildil pikem tutvus tegemata – kuigi peaks. Sest vorst ei ole tihtipeale vorst, vaid lihatoode. Täpsemalt lihamaitseline taimetoit, sest kondijahu, pinutäis e-aineid ja sojapulber, muud tulemust elementaarloogika ei anna. Kui kahtlete, tehke lihtne loomkatse. Kassiga. Kui felis catus, kaslaste sugukonda kuuluv, väike lihatoiduline imetaja, nii-öelda vorsti sööb, on kõik ok. Kui kaslaste hulgas esinev ainuke koduloom ei suvatse, siis Sina ei pea mitte surrogaati sööma! Ühtlasi tuleks mõni keemik permanentsele viineridieedile panna. Profülaktika mõttes, kui teed, reo, siis ka vastuta!

Näited lõputult. Lihtsaim, mida siia kolumni lisada, oleks kohe algav valimiskaruselli. No, et valid TV-st tuntud peajalgse bimbo, saad aga keskealise leemendava paksmao!? Sestap peabki olema eriti ettevaatlik värviliste ja vilkuvate piltide suhtes. Kuidas teisiti seletada fenomeni, et lausprole valib lausliberaale? Ja et palju muidu arukad poliitikud läksid marru Ühtse Eesti kevadise etenduse peale? Tunnused ju samad: hümn, vapp, kogukond, ühistegevused. Aga uued näod. Võtab põlve nõrgaks, äkki ei saagi enam majoneesitšekke sulaks vahetada? Äh?

foto: erakogu
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Viimast on siinmail elaval luterlikul töörügajal keeruline mõista. Sest põhiline on teha tööd. Soovitavalt ka pärast tööd. Ja puhkepäevadel. Et oleks hea tööle minna. Loogiliselt võttes oleks muidugi mõistlik teenus sisse osta. Näiteks ehitaja teenus. Praktikas teeb aga iga mees maja ise, seda lootuses, et elamine seisab ikka rohkem kui need viis aastat, mis kipsist volditud kuut kusagil põllupealses loigus vastu peab. Tavaliselt seisabki, sest vaatamata tehnoloogia lihtsusele suudavad tegelased, kelle silmadest vaatab vastu lõpetamata kutsekooli hallus, harilikult materjalid lihtsalt ära rikkuda. Ehk siis kooli edasi mängida. Edasi oleneb muidugi tellija temperamendist…

Huvitav muidugi, kuidas heal keskajal selliseid probleeme lahendatud oleks? Tallina Rae küljes on vist kõik häbiposti kaelavaõru näinud? No vaevalt, et keegi nisanäpust ehitusmeistrit just aheldama oleks hakanud aga tsunftist visati põhulõug vast ikka välja.

Tänasel päeval ei juhtu muidugi midagi, sest kutseliitudel ei ole ühiskondlikus plaanis mingit kaalu. Ja kui oleks, peaksid nad olema kas ametühingud või siis riiklikult finantseeritavad. Nii ehitabki igamees oma maja ise – no kui palju võib lasta suvalisel kaalikal oma raha eest lagastada? Ring saabki täis.

foto: erakogu
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Ilus aeg. Sügist mõtlen. Tõesti ilus: kuiv ja kolletuvate lehtedega, nagu screenshot pildiraamatust. Majanduslikust vaatepunktist kujuneb sügis samuti kirgastavaks. Elektrienergia hind kavas kevadel kokku 40% ja kuidas  see talvist tarbimist mõjutama hakkab, saame teada kohe-kohe.  Mitte, et ma viitsiksin vihastada, arvan, et taolise tölpluse põhjus ei ole mitte kanasagaratega poliitikud. Palju neist ikka sõltub? No kuidas sa hing sponsoritega ikka vaidled? Pigem vähene kokkupuude haridusega. Ja-jah, sõna otseses mõttes: no kas Eesti Energia peakontori lähedal on mõni ülikool? Või jõujaamade juures seal kusagil Narva kandis? Ei ole. Aga peaks. Kohe toon ka näiteid, see ei ole miski abstraktne sõnamulin: vaadake kasvõi Google poisse. Nende seljatagant kirendab selgelt Stranfordi University võimas vari. Tulemuseks miljardidollari unelm, kusjuures rahul kõik: alates tarbijatest ja lõpetades aktisonäridega.

Ikka kahtlete? No minge Tartu kesklinna.  Lihne ja mitmete meelte läbi tajutav näide, kuidas ülikooli lähedal ettevõtted kasvavad sõna otseses mõttes nagu  kõrvits väetet mullal. Vaat – Tallinnas on restorane jalaga segada ja enamus neist maotud, sootud ja totralt kallid, siis heade mõtete linnas käib vastupidi. Olgu selleks siis viimaste aastate vältel laineid löönud „Crepp“`, dekadentlikult kaunis „Pierre“ või kõhus kirretava nimega „Suudlevad tudengid“. Ja muidugi walk thru kohvibaar Rüütli tänava nurgal, kus nääpsuke teenindaja valmistab aromaatset ja imelist latte`t. No ja muidugi „Volga“ ja „Werner“ ja „Ülikooli kohvik“. Ja siis naljaka nimega hiina restoranid. „Zen.zen“`i teate? Aga „Tsink Plekk Pang“e? Viimane toimib vist oma kümnendat aastat, mis on restorani puhul, eriti nii väikses linnas, enam kui võimas saavutus. Soovitan, sest tavaliselt käivad söögikohad peale neljandat aastat alla, Pang aga eirab kõiki sotsiaal-, gravitatsiooni-  ja muid loodusseadusi ja on jätkuvalt hea. Muide, tegemist sõnapidajate inimestega. Küüslauguleib tähendabki, et leivalt leiab purustet küüslauku. Mida kätkes endas aga jook nimega „Tammuv Mammut“, ei ole tihanud kunagi katsetada.

Loen teksti ja tunnen akadeemilisest õhkkonnast puudust. Oscar Wilde sõnul pidavat olema parim viis kiusatusest lahti saada sellele järele anda. Muidugi, alati võib ju elektriga tegelema hakata..

foto: dirtybutton.com
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Noneh, Neverlandi all mõeldakse manalteele läinud popstaari maamaja. Aga võib ka muud, näiteks mittekunagimaad. Otsetõlkes. Siinmail näib elavat piisavalt palju pimesi järgivaid inimesi. Selliseid, kes usuvad keda & mida iganes. Kas teie usute poisi ja tüdruku sõprusse? Aga parteisse astunud anarhististi valimislubadusi? Valge laeva saabumist? Astume sammu edasi ja küsime – kas usute, et orjaturu legaliseerimine on kasulik kõigile ühiskonna liikmetele? Teistmoodi tööandjate klanni manifesti tõlgendada eriti ei ole võimalik, pean silmas seda osa, mis räägib pensioniea tõusust. Iga täie aruga meesinimene peaks selle peale arvama: „Live Fast, Love Hard, Die Young“. Arvestades keskmist eluiga, sajani, õigemini 64-ni, oskab lugeda ka kõige tuhmim prole.

Või kõrghariduse läbivalt tasuliseks muutmise idee? Milleks? Kellele? Kas mõni auväärne on miski kassiülikooli aktsiaid ostnud? Tendents ju terve kümnendi vanune – minnakse õppima Eestist välja. Sinna kus õppejõud on asjatundjad. Ja tihtipeale jäädaksegi alma materi juurde. Miks peaks tulema tagasi ja neegerdma mingisugusid, kelle äriidee töötab põhimõttel, et palgatase peabki aastakümneteks jääma selliseks, nagu olid issanda aastal 1994? Tagamaks majanduslikku stabiilusust ja konkurentsivõimet !?

Muidugi võib vastupidist – uskuda kõike, mida meedia meieni toob.  Ja loomulikult maksta ise sotsiaalmaksu. Jõudes eikunagimaale, sinna kus elatustase 90% EU keskmisest ja töötabeleid tuleb täita hieroglüüfides.

Foto: dirtybutton.com

Proovime siis mõne neist lahti pakkida. Kõikvõimalike post- algusega liitsõnadega on kohe eriti lihtne. Ütleme, et juhul kui elate maanurgas nimega Opositeland ja see juhtub olema postsotsiastlik riik, siis võite kindel olla, et korrapärased loogikad toimivad veatult. Näiteks majandusbuumi ajal, maksab suvaline kesklinna korter samapalju kui metropolis nimega Pariis. Keskmine keskharidusega jorss teenib nii 400 pärisraha kuus. Aga kõige põnevam, õigupoolest semiootiliselt olulise tähtsusega, absoluutselt eksimatuks objektiks osutub hoopis teekattekvaliteet pealinnas. No, kui on buum, siis teid ei parandata. Milleks? Mida siin parandada, läheb ju niigi hästi !? Välja lõigatakse pikiribad ja need siis asfalteeritaksegi. Pikilõikes. Nii nagu mudasele külateele visatakse mõnikord lauad peale. Kes on reisimas käinud, teavad hästi millest jutt. Ja kui buum mööda saab, st. elu läheb tavarööbastesse tagasi, teid loomulikult ei parandata. Kust see raha võtta? Selle asemel ilmub tunkedes tüüp ja laseb (töristab?) keskpäevase tipptunni ajal teeaugud pigilaadse ollusega täis. Mitte ääreni aga niipalju, et autoga läbi sõites pea õlalt-õlale kõiguks. Ühesõnaga – kui soovite räpasesse keskkonda kirvehinnaga elamist osta – vaadake mida tunked teevad.
Suhteliselt lihtne oleks kõikvõimalike poliitiliste süsteemide lahtiseletamine. Näituseks kaks äärmust – liberalismus ja sotsialismus. Mida see võiks tähendada? Vat liberalismiga on nagu pizzaga, võrdne põhi kõigile – peale pane niipalju kui oskad ja tahad. Sotsialism on jällegi nagu tort. Ise lõikama ei pea – sulle lõigatakse.

Nüüd jätke meelde – juhul kui juhtute maanurgas nimega Opositeland resideeruma, siis need muu maailma reeglid toimivadki mujal maailmas. Ja ainult. Kohalikku süsteemi, kui sellist, võiks iseloomustada pigem uue ja huvitava leidsõnaga: paraliberalism. See tähendab, töötuks jäädes võite arvestada, et igasugustest sotsiaalsetest tagatisest piisab täiesti, et ennast ametnikele näitamas käia.

Teine suurepärane leiutis oleks lastetoetus. Miski laulmise revolutsiooni järel sündinutele mõeldud ellujäämise eksperiment. Summa suurus, kui asjaosalisi uskuda, on niivõrd naeruväärne, et õige ja õiglane oleks maksja pangakonto pilastamise pärast kuhugi kaevata. Et järgmine kord rohkem töllakusi ei teeks. Näiteks ennast isamaaks kutsuma ei hakkaks, kui jama majas.
Foto: dirybutton.com
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Pikemalt lahti rääkides, oleks põhjuseid nagu ikka kaks, kui mõtlema hakata. Femme fatale & argent, väljendudes välismaa keeles.

Naissuhted on keerulised nagu alati, eriti emotsionaalsel pinnal. Lihtsaimaks näiteks võiks siinkohal tuua lõputu nõiaringi – mees ei tohi palgatööd tehes mitte mingil juhul teenida rohkem kui naiskolleeg. Kui vahel nii juhtub, on see kohutav diskrimineerimine, maailm lõhkeb mullina. Intriigid aga mitte. Märgitud ideoloogia toimib siiski ainult E-R kl. 8.00- 16.00. Kaheksa tundi päevas, sest koju minnes reaalsus muutub. Jõhkralt ja jõuliselt: miks sa nii vähe raha tood !? Oled mees või ei ole, vää?  Tööle naastes, tõsi küll, algab spiraal otsast, sedakorda subjektiks naisülemus, või ülemused, või palju ülemusi. Aga see on teine teema. Krehvtiseid märkusi asjaosalistelt, kui poliitpropaganda välja jätta, saab lugeda siit:

Mis ärisse puutub, siis nagu masu ilmekalt kinnitab, õpiku-business nii pisikesel turul ei toimi. Pole mahtu. Ja inimesi. Rahalise edu tagab pigem eraäri pikaajaline ja edukas keevitamine maksumaksja rahakoti külge. Soovitavalt ilma riigihangeteta. Niiöelda enamuse tungival soovil. Üldse näib, nagu oleks miskite majanduskoolide peamisteks sponsoriteks pangad. Miks muidu algab iga äriplaan tüütult nagu metslaste mantra: lood strateegia, hangid piisavalt käibekapitali jne. Pärast laenu andmist võtab kreeditor, vihmavarju tagasi, kui tõsiseid praktikuid uskuda. Koos tagatisvaraga, arusaadavalt.

Tulemus? Üldistades võib siiski öelda, et kui rehepaplik suhtumine oma riiki välja jätta, siis on lootust. Mitte liialt palju, aga siiski. Sest näidake mulle rahvast, kes on ennast suutnud 5000 aasta vältel nii paljude muutujate kiuste taastoota? Tõsi, eelmised 4950 aastat hormonaalpreparaate ei tuntud…

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Jep. Esimesed triibulised, need mida urvaplaastri näol üleannetutele jõnglastele jagatakse, jäävad poliitilise korrektsuse tõttu ära. Ei ole ajakohane. Vaadake, tänapäeva postmoderneses maailmas, mida iseloomustavad ainult naistest koosnev soolise võrdõiguslikkuse osakond vastavas ametkonnas ja pedofiilist pea-lastekaitsja, nüüdsest õnneks kinnimajas, latsekestele vitsa anda ei tohi.

Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.

Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.

Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.

Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?

Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?