Naissuhted on keerulised nagu alati, eriti emotsionaalsel pinnal. Lihtsaimaks näiteks võiks siinkohal tuua lõputu nõiaringi – mees ei tohi palgatööd tehes mitte mingil juhul teenida rohkem kui naiskolleeg. Kui vahel nii juhtub, on see kohutav diskrimineerimine, maailm lõhkeb mullina. Intriigid aga mitte. Märgitud ideoloogia toimib siiski ainult E-R kl. 8.00- 16.00. Kaheksa tundi päevas, sest koju minnes reaalsus muutub. Jõhkralt ja jõuliselt: miks sa nii vähe raha tood !? Oled mees või ei ole, vää?  Tööle naastes, tõsi küll, algab spiraal otsast, sedakorda subjektiks naisülemus, või ülemused, või palju ülemusi. Aga see on teine teema. Krehvtiseid märkusi asjaosalistelt, kui poliitpropaganda välja jätta, saab lugeda siit:

Mis ärisse puutub, siis nagu masu ilmekalt kinnitab, õpiku-business nii pisikesel turul ei toimi. Pole mahtu. Ja inimesi. Rahalise edu tagab pigem eraäri pikaajaline ja edukas keevitamine maksumaksja rahakoti külge. Soovitavalt ilma riigihangeteta. Niiöelda enamuse tungival soovil. Üldse näib, nagu oleks miskite majanduskoolide peamisteks sponsoriteks pangad. Miks muidu algab iga äriplaan tüütult nagu metslaste mantra: lood strateegia, hangid piisavalt käibekapitali jne. Pärast laenu andmist võtab kreeditor, vihmavarju tagasi, kui tõsiseid praktikuid uskuda. Koos tagatisvaraga, arusaadavalt.

Tulemus? Üldistades võib siiski öelda, et kui rehepaplik suhtumine oma riiki välja jätta, siis on lootust. Mitte liialt palju, aga siiski. Sest näidake mulle rahvast, kes on ennast suutnud 5000 aasta vältel nii paljude muutujate kiuste taastoota? Tõsi, eelmised 4950 aastat hormonaalpreparaate ei tuntud…

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.

Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.

Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.

Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?

Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?

Üllatavalt mõistlik talv saab mööda, tuleb tunnistada tõtt. On olnud lund, päikest, on olnud piisavalt jahe. Müstika, kui viimaste aastakümnete väljakujunenud keskmist jälgida. Muide, olukord on huvitav ja selleasemel et näpuga kõveraid graafikuid toksida, soovitaksin hetkeks silmistseda kaaslinlasi. Mida teeb näiteks nii kahekümnendates noor, selline juveniil, kes pole korralikku talve näinudki?

Nooo, päris loogilisi asju. Pärast esimest miinus kümmet kraadi külma kadusid ära nabajoped. Õige, see mis sobib vahemereäärsesse kiimasse, on siinmail eriline rumalus. Isegi kui mõni poppiidol seda parasjagu usinasti promoma juhtub. Tõsi, järgmised miinused enam nii mõjuvad ei ole, paistab et põlvkondade viisi proovitakse välja uurida, mis juhtub kui -25 külmapügalat ühendada palja peaga. Suurt midagi, selgub linnapilti uudistades.

Teate seda inimtõugu kes sõltumata ilmast või üritusest ilmub välja valge kaabu ja kauboisaabastega? Nagu praktika kinnitab, need mehed on kordades kangemad kui miskid nabajopedes tüdrukud. Praktika kinnitab ilmekalt – tõelist Marlboro Man`i -10 C ei murra. Arvatavasti ka mitte – 40. Kui ainult chopper käima läheb. Ja küll ta läheb!

Aga kõikidele subkultuuridele teevad pika puuga ikkagi ära jalgratturid. Kes ei usu, jalutage näiteks mõnel hilisõhtul kusagil Kakumäe kandis. Seal kus jalakäijate teel on ennast seltsielu plaanis kasulikum näidata kui Bonnie & Clyde`s. Siinkirjutaja käis. Südaöösel ja käreda pakasega. Vaatas tähti. Puhus käpikutesse sooja. Tõstis ülesse krae. Mõtiskles elu ja inimeste üle. Kui ühtäkki kuulis eriti intensiivset praginat ja puhkimist. Kolumnistid on julged inimesed. Vaieldamatult. Aga mitte sedavõrd julged, et vaadata tõtt küünikõrguse isapõdraga.

Tõsi, vaid mõned pingelised sekundid hiljem selgus, et va sarvekandjat ei olnudki. Kõigest keegi noorsand väntas nailonjope ragisedes ja rattakella õrna tilina saatel läbi lumesaju paljapäi horisondi poole.

Foto: http://www.hot.ee/vaits/lumi.jpg

Muudel asjalistel peaks igatahes aastavahetus tulema traditsiooniliselt. Kõigepealt jutud, sellised õõvastavad – talv saab olema käre ja kõle. Seejärel osturalli – maraton, mis ülesehituselt meenutab jaanipäevale eelnevat ummisjalgset rapsimist. Ja pärast kaubanduslikke ekstsesse: söömaorgia. Kõige lõpuks kassiahastus ning kulude/tulude kokkuarvamine. Viimasest ei pääse, sest tavaliselt põleb aastavahetuse paiku ikka mõni saun maha. Mõni suhe leiab lõpu. Ja mõned uljaspead lahkuvad igavesele pööripäevale seoses füüsika- ja liiklusseaduste rämeda ning nüripäise eiramisega. Noh ja ongi kõik.

Ah ja, jutud osutuvadki juttudeks – ilm Eestis on keskeuroopalikult pehme ja lumi tuleb korraks maha veebruaris. Ning osturalli saab uue pöörde kohe uue aasta esimestel päevadel. Põhjus muide proosaline – tühjendusmüük. Uue söögiorgani ei ole samuti palju jäänud, tühised kuus kuud..

Uus suhe? Aaa, kuidas üks veendunud elupõletaja frusteerunult ütleski… elukaaslane on nagu tramm, kas tuleb uus, või vana tagasi.. Faktilise täpsuse huvides peaks tõdema, et paljunäinud taskufilosoof ise elab – justkui võrdõiguslaste kiuste – mingis kummalises fiskaal-maskuliinses oravarattas: tuleb raha – tuleb naine, tuleb naine – läheb raha, läheb raha – läheb naine, tuleb raha – … jne.

Mis oleks iseenesest justnagu hea, aga siiski? Mis saab siis, kui masinavärk täie hooga uuesti käima läheb? Kas siis saab jälle suvalises hüpermarketi kassasabas paar veerandtundi oodata, sest kassiire lihtsalt ei ole? Või ehitaja kutseõpinguid kinni maksta, noh, näe oli tore sell aga materjalidest ei jaga õhkagi? Muidugi, midagi konstantset on ikka ka – ütleme või – permanentne hinnatõus, mis seab kohaliku elaniku skisofreensesse olukorda: maksad nagu mõnes maailmalinnas aga ümbritsevaks taustsüsteemiks on ei rohkem ega vähem kui lausmets.

Üks mis kindel – sotsiaalsed eksperimendid mõjuvad rahvuskehale samamoodi nagu sõda. Kahtlete? Vaadelgem tulemusi, mis on suht-koht samad: elamine võidakse jõuga ära võtta, lapsi eriti ei sünni ja mehed saavad kuidagi imelikult kähku otsa. Nojah, rangelt võttes, mehi ei ole tänapäeva feminiseeruvasse maailma nagu eriti vajagi…. Raske töö, sealhulgas, tarvidusel ka reprodutseerimise keerulise protsessi, teevad ära masinad. Mis on iseenesest hea. Hea märk on ka see, kui ÜRO inimarengu aruandes paikneb Eesti 182. riigi seas 40. kohal. Jep, küll kuuluks Eesti nagu iga normaalne põhjamaa, ütleme näituseks Norra või Soome, esikümnesse, kui mehed, va vastutustundetud, jällegi imelikult kähku otsa ei saaks : S

Süüdistada ei ole siin aga kedagi peale iseenda, sest sotsiaalset närvi paistab tänases Eestis lõppkokkuvõttes olema kõige rohkem ikkagi naistel. Võtkem kasvõi see erakirjavahetusest alguse saanud transrasvade skandaal. Laste ja kogu ühiskonna tervise pärast, nagu väga üheselt selgub, muretsevadki eeskätt naised. Aga just siin oleks kindlat mehesõna tarvis. Sellist madalat mörinat, mille sisu on muutumatu alates varasest kiviajast. Et võtaks igavesest ajast, igavese ajani, ära tahtmise toidu kallal (al)keemilisi eksperimente sooritada. Kaua võib heausksetele müüa kooremaitselist jäätist ja lihamaitselisi viinereid!? What next? Sandaalikujulised kummikud?

Ton

Fotod: erakogu ja thechive.com