Kujutate ette, et olete nii tubli kolm aasta vana ja tegelete kõikvõimalike toredustega. Magate kaua. Nuiate vanaemalt kommi. Süüa võite muide, veel nii nagu Jumal loonud, see tähendab kätega. Aga näe naabritüdruk oskab ka kahvlit kasutada. Tüdrukud on ju üldse nutikamad.

Ning muidugi mänguasjad! Mida aeg edasi seda ägedamad. Saate teha torne ja tubasid. Ralliauto ongi aga selleks loodud, et kirjutuslaualt hoogu võtta. Täiega!

Ja siis lõpeb kõik kena. Ühtäkki saab teoks vastik vandenõu. Tuppa sajab TV-st tuntud Koka-Koola maskott. Kuidagi tuttavlik ja kindlasti habemega. Säherdane matsakas.

Ootusärevusest saab äkitselt õudus. „Kas Sa olid ikka hea laps?“; „“Kes sõi kollast lund !?“; „Kas vanem vend kleepis vanaema toa lakke koleda posteri?“.

Ääääh! Peas kumiseb:„Aga sina pekinägu, palju sulle maksti, et rohelise tööriide punase korporatiivdressi vastu vahetasid?“. Hing jääb kinni. Pühad on rikutud… Jälle!

Teine ja veel tähtsam tegur – elustiil. Valged ja hästipoleeritud asjad töötavad korraliku snoobi kasuks. Kindlasti auto. Soovitavalt saunasuurune pargimaastur. Võlgadest me eriti ei räägi, küll aga aktsendist. Teate, korralik snoob käib kohalikke pärismaalasi mõtteteradega turgutamas nii kord aastas. Puhub müügist ja marketingist, vahel harvem ka kliendisuhetest ja eriti  juhtimisest – ühesõnaga naistest keda ise pole pannud, peaasi et pappi pritsitakse. Ja siis hüpetega tagasi sinna kus ei pea majanduseksperimente kartma. Kus on hea ja turvaline ja naabrid ei isatse naftahindade kasvuga ühes rütmis.

Las hambutud maakad katsetavad, kuidas elada seaduste järgi, mis kohalikul karjamaal ei toimi. Käskis keegi uskuda mingit suvalist hästilõhnavat tegelast?

Varsti tuleb snoob uuesti, I Snoob.

Rangelt võttes on ka koeraomanikud vähemlased.  Ja muidugi on ehe vähemlane tüüp kes alukaid pükste peal kannab. Noh, Karlssoni lähisugulane, teate küll. Lihaseline. Elab ja lendab Ameerikas.

Ja üldse. Inimsuhted muutuvad. Olles pidevalt täis õõva, õudusi ja traagikat. Miks siis mitte eelistada masinaid? Sätid mehhanismi oma äranägemise järgi tiksuma ja kõik on tõesti õnnelikud. Isegi need õrjetute kirjade saajad, kellel esmalt tükk (rõõmsat) nuputamist, et mida siis soovitakse?

Ketast heita?!

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Kesköisel jääga kattunud jalakäijate teel, seal kus akrobaat võiks kaela murda, siugleb armsalt klappmütsiga jalgrattur. Kuhu? Miks? Mis ajendab täiskasvanud inimest varakevadisel rabekülmal hommikuhakul rattaga kesk hangi sõitma? Siis kui teised tirivad teki kõrvuni ja näevad 3D unenägusid, täis linde ja lepatriinusid. Armastus? Ahastus? Tüdimus? Äkki inimlik lollus segatuna vaesuse ja suure-suure unistustega? Me ei tea.

Öös sünnib erilisi asju. Astudes ajas tagasi aastat nelisada – öö, see on alkeemikute aeg. Suured mehed, toeks targad ja arukad naised, teevad suuri tegusid. Kulda ei leita aga optika ja mehhaanika põhiseadused, seda küll. Viimast siiski metropolis. Maarjale pühendatud maal toimetab samal ajal usinalt kohalik rehepapp. Riukalik ja kange mees, kehakujult kõhn ja kuivetu nagu tooli põhi. Arvatavasti hilisemate poliitikute esivanem, eeskuju ning arhetüüp. Teda mehhaanika ei huvita. Optika ammugi. Tema tegeleb muuga. Keegi peab ju vanatühjale mütsi pähe tõmbama. Korralikult, kandadeni . Sest valitutele sotsialismi ehitamiseni on veel aega, nii aastat nelisada.

Öö, maagiline, müstiline, sensuaalne aeg.

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Hrmmmmm, igavesti lahedaid ütlusi leiab, kui vähe ringi vaadata. Näiteks: „In God We Trust, All Others Pay Cash“, või siis: „Siin autos ei kinnitata turvavöid, vaid surrakse nagu mees!“, ehk: „Ära käi mu järel, olen isegi eksinud!“. Nimistusse võiks kindlasti lisada ka nõukaaegse võllanalja redisest, keda parteisse vastu võetud, sest vaatamata punasele välimusele olla redis seest valge, mis valge. Lisaks kannab viimase aja folkloor laiadesse massidesse naljakat lugu, mille kohaselt See Kelle Nime Nimetada Ei Tohi, sõidab linnas autoga ja peatudes punase fooritule all, otsustab: „Lindistavad!“.

Mida iganes, isiklikuks ja absoluutseks lemmikuks olid, on, ja jäävad ühe targa mehe sõnad: „Kaitsku Jumal mind salalike sõprade eest, avalike vaenlastega saan ma ise hakkama!“. Kusjuures mõtet võib laiendada kuhu iganes – keelekandjatest kubisevasse suvalisse organisatsiooni või siis globaalsele tasandile. Muide, imelik aeg, kus elame. Isegi vaesed on paksud ja maailma totramat ametit – spiooni oma – heroiseeritakse kõlavalt. Osundagem siinkohal näituseks härraste von Stirlitz`i ja James Bondi ettevõtmisi suurel ekraanil.

Lihtne see ei ole, sest öördajaid ja kaasajooksikuid ei armast keegi. Pealegi, kui keelekandjaga on suhteliselt kerge – lõusta sondeerimiseks leiab ikka põhjuse – miks nad muidu Džeimsi nii kangesti peksta ihkavad? Siis kaasajooksikutega läheb keerulisemaks. No mida Sa teed Koleda Kollaborandiga? Muidugi, kõik sõltub temperamendist, näiteks, väidetavalt Prantsuse Vabariigi justiitsministri ettekande andmetel hukati 1944 aastal 10519 kollaboranti, neist ilma kohtuta 8348. Lihtsamal juhul aeti paljaks pea.

Mõtteid, härrased?

Pikemalt lahti rääkides, oleks põhjuseid nagu ikka kaks, kui mõtlema hakata. Femme fatale & argent, väljendudes välismaa keeles.

Naissuhted on keerulised nagu alati, eriti emotsionaalsel pinnal. Lihtsaimaks näiteks võiks siinkohal tuua lõputu nõiaringi – mees ei tohi palgatööd tehes mitte mingil juhul teenida rohkem kui naiskolleeg. Kui vahel nii juhtub, on see kohutav diskrimineerimine, maailm lõhkeb mullina. Intriigid aga mitte. Märgitud ideoloogia toimib siiski ainult E-R kl. 8.00- 16.00. Kaheksa tundi päevas, sest koju minnes reaalsus muutub. Jõhkralt ja jõuliselt: miks sa nii vähe raha tood !? Oled mees või ei ole, vää?  Tööle naastes, tõsi küll, algab spiraal otsast, sedakorda subjektiks naisülemus, või ülemused, või palju ülemusi. Aga see on teine teema. Krehvtiseid märkusi asjaosalistelt, kui poliitpropaganda välja jätta, saab lugeda siit:

Mis ärisse puutub, siis nagu masu ilmekalt kinnitab, õpiku-business nii pisikesel turul ei toimi. Pole mahtu. Ja inimesi. Rahalise edu tagab pigem eraäri pikaajaline ja edukas keevitamine maksumaksja rahakoti külge. Soovitavalt ilma riigihangeteta. Niiöelda enamuse tungival soovil. Üldse näib, nagu oleks miskite majanduskoolide peamisteks sponsoriteks pangad. Miks muidu algab iga äriplaan tüütult nagu metslaste mantra: lood strateegia, hangid piisavalt käibekapitali jne. Pärast laenu andmist võtab kreeditor, vihmavarju tagasi, kui tõsiseid praktikuid uskuda. Koos tagatisvaraga, arusaadavalt.

Tulemus? Üldistades võib siiski öelda, et kui rehepaplik suhtumine oma riiki välja jätta, siis on lootust. Mitte liialt palju, aga siiski. Sest näidake mulle rahvast, kes on ennast suutnud 5000 aasta vältel nii paljude muutujate kiuste taastoota? Tõsi, eelmised 4950 aastat hormonaalpreparaate ei tuntud…

Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Jep. Esimesed triibulised, need mida urvaplaastri näol üleannetutele jõnglastele jagatakse, jäävad poliitilise korrektsuse tõttu ära. Ei ole ajakohane. Vaadake, tänapäeva postmoderneses maailmas, mida iseloomustavad ainult naistest koosnev soolise võrdõiguslikkuse osakond vastavas ametkonnas ja pedofiilist pea-lastekaitsja, nüüdsest õnneks kinnimajas, latsekestele vitsa anda ei tohi.

Siis jääb triibuline riietus. Need mida filmides kannavad asjalised, kes ruudulisest päikesest ja kodanik ülemusest lugu peavad. Ka ei ole eriti ajakohane.

Pärast seda meenus triip, mida saab ninna tõmmata, et maailm jätkuvalt kena ja tore paistaks. Triipudest vist kõige kallim ja tulutum, kui muidugi aukudele joonistatud teetriibud välja jätta.

Sealtmaalt tulid meelde triibud pliiatsitel. Teate küll, need, mida nostalgia huvides ikka ja jälle kirjutusvahenditele ilmuvad. Mõtetud triibud.

Noh, ja siis meenusid veel va kasslooma vuntsid. Triipjad ja väikesete eriti tervate hammastega. Kõikidest triipudest kõige triibumad, muidu ei saa lemmikloom hiiri kätte, kas teate?

Ongi vist kõik, kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et kõik head asjad paistavad pigem mummulistena. Heal juhul ovaalsetena. Vahel ka kandilistena. Või mida arvad Sina, hea lugeja?

Üllatavalt mõistlik talv saab mööda, tuleb tunnistada tõtt. On olnud lund, päikest, on olnud piisavalt jahe. Müstika, kui viimaste aastakümnete väljakujunenud keskmist jälgida. Muide, olukord on huvitav ja selleasemel et näpuga kõveraid graafikuid toksida, soovitaksin hetkeks silmistseda kaaslinlasi. Mida teeb näiteks nii kahekümnendates noor, selline juveniil, kes pole korralikku talve näinudki?

Nooo, päris loogilisi asju. Pärast esimest miinus kümmet kraadi külma kadusid ära nabajoped. Õige, see mis sobib vahemereäärsesse kiimasse, on siinmail eriline rumalus. Isegi kui mõni poppiidol seda parasjagu usinasti promoma juhtub. Tõsi, järgmised miinused enam nii mõjuvad ei ole, paistab et põlvkondade viisi proovitakse välja uurida, mis juhtub kui -25 külmapügalat ühendada palja peaga. Suurt midagi, selgub linnapilti uudistades.

Teate seda inimtõugu kes sõltumata ilmast või üritusest ilmub välja valge kaabu ja kauboisaabastega? Nagu praktika kinnitab, need mehed on kordades kangemad kui miskid nabajopedes tüdrukud. Praktika kinnitab ilmekalt – tõelist Marlboro Man`i -10 C ei murra. Arvatavasti ka mitte – 40. Kui ainult chopper käima läheb. Ja küll ta läheb!

Aga kõikidele subkultuuridele teevad pika puuga ikkagi ära jalgratturid. Kes ei usu, jalutage näiteks mõnel hilisõhtul kusagil Kakumäe kandis. Seal kus jalakäijate teel on ennast seltsielu plaanis kasulikum näidata kui Bonnie & Clyde`s. Siinkirjutaja käis. Südaöösel ja käreda pakasega. Vaatas tähti. Puhus käpikutesse sooja. Tõstis ülesse krae. Mõtiskles elu ja inimeste üle. Kui ühtäkki kuulis eriti intensiivset praginat ja puhkimist. Kolumnistid on julged inimesed. Vaieldamatult. Aga mitte sedavõrd julged, et vaadata tõtt küünikõrguse isapõdraga.

Tõsi, vaid mõned pingelised sekundid hiljem selgus, et va sarvekandjat ei olnudki. Kõigest keegi noorsand väntas nailonjope ragisedes ja rattakella õrna tilina saatel läbi lumesaju paljapäi horisondi poole.

Foto: http://www.hot.ee/vaits/lumi.jpg

Mmm, Eesti on nii väike, et see äriidee siin arvatavasti ei toimi – aga kui kusagil Kilulinnas ehtne Sandwich Restaurant püsti pannakse, tuleb mind sealt arvatavasti välja põletada ; )

Muusika? Instrument?

Tšello. Vastus ei ole mõeldud oma saba kergitamiseks, on fakt, et paljud analüütikud kuulavadki klassikalist muusikat. Sest klassika on ajatu. Ei kordu. Pealegi, kes ütleb, et see ei ole jumalik ? Ja kui ei ole, mis siis üldse on ?

Raha?

Ei kurda. Kohalik turg on nii pisike, et olla sõltumatu kolumnist, nagu näiteks vanades EU maades kombeks, arusaadavalt ei ole võimalik. Täpselt väljendades – pikaajaline ja kasvav rahavoog pärineb mujalt.

Loed?

Oeh, korraliku grafomaanina viit-kuut raamatut/veebilehte või muud perioodikat korraga. Üldse, akadeemilises õhustikus on enesetunne nagu kassil päikeselaigus.

Lemmik?

Clifford D. Simak, „They Walked like Man“ & „The Goblin Reservation“, mulle meeldib nii lähenemine teemale kui nukker-sõbralik-irooniline alatoon. Muide, need konkreetsed raamatud on äärmiselt hästi maakeelde ümber pandud.

Poliitik?

Hirmsasti armastan endiste postsotsialistlike maade nomenklatuuri. No on selline naljakas ja püsimatu rahvas, kelle kohta saab igal ajahetkel öelda – suurem katoliiklane kui Rooma paavst ise. Rääkides välimäärajast, tüübid tuleksid nagu konveierilt. Et siis, eristumisaluseks tuleb lugeda kindel dresscode. Must suur auto ja nahktagi. Esimesest saan aru, õigel rahvasõbral ongi suur liikumisvahend. Teine kuulub vist mingi salajase riituse juurde. Linnalegend räägib, et kui Nõukogude delegatsioon kusagil varastel 60-nedatel Londonis käis, puhkes vastuvõtjate hulgas paanika. Protokolliosakond ei olnud esimese hooga sotti saanud, kes nahktagides tegelastest on autojuhid, kes aga vastutavad seltsimehed.

Sotsiaalne närv viimseni pingul?

Mitte päris. Aga siirdeühiskonnas elades ongi ju kaks varianti. Kas midagi ära teha või lõuad pidada ja edasi teenida. Ilma igasuguse irooniata – elatustase Eestis on ca 2/3 EU tasemest, hoolde- ja vanadekodud meenutavad, ma ei leia täpset vastet, kurat teab mida. Võiks ju olukorra parandamiseks meediakampaania tekitada, aga sellest võidaksid ainult äriettevõtted, kelle äriidee on ennast riigi rahakoti külge keevitada. Saaksid tasuta reklaami. Olen selles suhtes äärmiselt tõsine – jätke üks 3D õudusfilm vahele ja minge vaadake mis toimub hooldushaiglates Kallaveres või Keilas näiteks, seal kuhu viiakse vanurid, keda kodus hoida ei ole võimalik. Haiglas aga põhjust. Küsimus on väga lihtne – kas väärikalt suremine ei olegi 21. sajandil inimõigus !?

Oledki selline kurbtõsine kuivik? Millalgi pinged ka maha võtad?

Ole nüüd ikka. Kui võimalust, siis tantsin nagu loom. Või mitu looma. Ja heas seltskonnas kulub va tulivett ka ikka üksjagu mõõdukalt.

Mida soovid veebikirja lugejatele?

Tundke elust mõnu ja ärge ennast miski ajaliku tühja-tähja pärast orjaks müüge. Oma maja või korter on Maslow`i püramiidi jalam, mitte tipp.

Foto: Flickr.com

Mis aga halli argipäeva puutub, siis kõik on suhteline. Noh, proovime korraks. Hoiatan kõiki stressisõltlasi – selleks peab fantaasiat olema!

Esimene variant – kujutage et olete mõisnik kusagil varakeskaegsel Liivimaal. Elu oli lihtne aga suhteliselt lõbus, keskaeg pidavat olema üldse ainuke aeg inimkonna ajaloos, kus paari sajandi vältel inflatsiooni ei tuntud. Ühesõnaga, kui miski tobe haigus vaevama ei juhtunud või esimese öö õigusega endale liiga ei teinud, oli elu nagu lill. Tõsi, reisimist iseloomustas vaevalisus ja paljusi haigusi ravimatus. Lugege kasvõi, kuidas suvatses heita hinge keegi Louis XIII, prantslaste monarh ja musketäride isand.

Teine variant – tööline 20. sajandil. Siin on õigupoolest palju variante aga kõige lõbusam oleks olla tuim tööriist kusagil pisikeses, korporatiivses ja perifeerses riigikeses. Sellises, kus hinnakujundus on sarnane mõnele metropolile, palk püsib aga tänu pikaldasele ja juhmile töölistemassile aastakümneid ühel ja samal tasemel. Tasemel, mille kohta öeldakse: naguelu. Nagu teeks tööd, nagu saaks palka, nagu elaks elu.

Kolmas kujutluspilt – tehnikaguru kusagil 21. sajandi esimesel poolel. Asukoht ei ole oluline, sest reisimine ei ole mingi takistus. Aga eriti ei viitsigi, tuttavad tulevad ju tuppa kätte. Mõtlen erudeeritud indiviidi, kes muidu juhtub olema rahulik ja tasane. Seda vaid seni kuni arvutit näeb, siis kehastub hetkega ümber ja langetab käed nagu piksejumal. Ei olegi väga paha elustiil, juhul kui vool ära ei lähe. Aga kui läheb ?!

Nii, võtame nüüd kokku. Järeldusi on kaks – hea on seal, kus meid ei ole ja kõik sõltub vaatenurgast. Niipalju siis hallist argipäevast, või mida arvad Sina, Hea Lugeja?

Muudel asjalistel peaks igatahes aastavahetus tulema traditsiooniliselt. Kõigepealt jutud, sellised õõvastavad – talv saab olema käre ja kõle. Seejärel osturalli – maraton, mis ülesehituselt meenutab jaanipäevale eelnevat ummisjalgset rapsimist. Ja pärast kaubanduslikke ekstsesse: söömaorgia. Kõige lõpuks kassiahastus ning kulude/tulude kokkuarvamine. Viimasest ei pääse, sest tavaliselt põleb aastavahetuse paiku ikka mõni saun maha. Mõni suhe leiab lõpu. Ja mõned uljaspead lahkuvad igavesele pööripäevale seoses füüsika- ja liiklusseaduste rämeda ning nüripäise eiramisega. Noh ja ongi kõik.

Ah ja, jutud osutuvadki juttudeks – ilm Eestis on keskeuroopalikult pehme ja lumi tuleb korraks maha veebruaris. Ning osturalli saab uue pöörde kohe uue aasta esimestel päevadel. Põhjus muide proosaline – tühjendusmüük. Uue söögiorgani ei ole samuti palju jäänud, tühised kuus kuud..

Uus suhe? Aaa, kuidas üks veendunud elupõletaja frusteerunult ütleski… elukaaslane on nagu tramm, kas tuleb uus, või vana tagasi.. Faktilise täpsuse huvides peaks tõdema, et paljunäinud taskufilosoof ise elab – justkui võrdõiguslaste kiuste – mingis kummalises fiskaal-maskuliinses oravarattas: tuleb raha – tuleb naine, tuleb naine – läheb raha, läheb raha – läheb naine, tuleb raha – … jne.

Mis oleks iseenesest justnagu hea, aga siiski? Mis saab siis, kui masinavärk täie hooga uuesti käima läheb? Kas siis saab jälle suvalises hüpermarketi kassasabas paar veerandtundi oodata, sest kassiire lihtsalt ei ole? Või ehitaja kutseõpinguid kinni maksta, noh, näe oli tore sell aga materjalidest ei jaga õhkagi? Muidugi, midagi konstantset on ikka ka – ütleme või – permanentne hinnatõus, mis seab kohaliku elaniku skisofreensesse olukorda: maksad nagu mõnes maailmalinnas aga ümbritsevaks taustsüsteemiks on ei rohkem ega vähem kui lausmets.

Üks mis kindel – sotsiaalsed eksperimendid mõjuvad rahvuskehale samamoodi nagu sõda. Kahtlete? Vaadelgem tulemusi, mis on suht-koht samad: elamine võidakse jõuga ära võtta, lapsi eriti ei sünni ja mehed saavad kuidagi imelikult kähku otsa. Nojah, rangelt võttes, mehi ei ole tänapäeva feminiseeruvasse maailma nagu eriti vajagi…. Raske töö, sealhulgas, tarvidusel ka reprodutseerimise keerulise protsessi, teevad ära masinad. Mis on iseenesest hea. Hea märk on ka see, kui ÜRO inimarengu aruandes paikneb Eesti 182. riigi seas 40. kohal. Jep, küll kuuluks Eesti nagu iga normaalne põhjamaa, ütleme näituseks Norra või Soome, esikümnesse, kui mehed, va vastutustundetud, jällegi imelikult kähku otsa ei saaks : S

Süüdistada ei ole siin aga kedagi peale iseenda, sest sotsiaalset närvi paistab tänases Eestis lõppkokkuvõttes olema kõige rohkem ikkagi naistel. Võtkem kasvõi see erakirjavahetusest alguse saanud transrasvade skandaal. Laste ja kogu ühiskonna tervise pärast, nagu väga üheselt selgub, muretsevadki eeskätt naised. Aga just siin oleks kindlat mehesõna tarvis. Sellist madalat mörinat, mille sisu on muutumatu alates varasest kiviajast. Et võtaks igavesest ajast, igavese ajani, ära tahtmise toidu kallal (al)keemilisi eksperimente sooritada. Kaua võib heausksetele müüa kooremaitselist jäätist ja lihamaitselisi viinereid!? What next? Sandaalikujulised kummikud?

Ton

Fotod: erakogu ja thechive.com

Öeldakse, et inimene tegutseb kolmel juhul: kui tahab, kui peab ja kui ei tohi… Võimalik, et nii see ongi. Kui mõtlema hakata, siis kõige viimastega on muidugi eriti lihtne. Mõtlen –keelata ja käskida. Iseasi, kui efektiivne selline ettevõtmine juhtub olema. Kohalik ühiskondlik lähiajalugu kätkeb endas näiteks kuiva seaduse kurva lõpu paradigmat. Ja igaühe isiklik mälu peaks sisaldama vähemalt ühte katset vanemate karmist käsust üle astuda. Kuidas tüdrukutel nende käskudega on, ma ei tea, aga poiste puhul käivad keeldude alla kõikvõimalikud teravad instrumendid. Samuti karm korraldus mitte torkida pistikuid…
Muidugi, tõsinedes, keeruliseks võib minna siis, kui käsud ja keelud piiri ületavad, muutuvad terroriks. Näiteks Edvard Radzinski kirjeldab Stalini elulugu käsitlevas suurepärases raamatus õõvastavat olukorda kolmekümnendate lõpu Moskvast. Nimelt lähevad seltsimehed Kaganovitš ja Molotov kesköises Lähedases suvilas vaidlema, milline täht paistab parasjagu eredamalt. Ja helistavad seejärel Moskva planetaariumisse. Direktor kes telefonile vastas ei olnud mitte astronoom, vaid kõigest NKVD ohvitser (astronoomist direktor oli ammuilma arreteeritud). Ja et sedavõrd tähtsat asja telefoniteel mitte arutada, saatis viimane alluvate juurde auto. Musta auto, musta riietatud meestega, südaöösel.

Sealtmaalt kulgesid sündmused aga eht tarantinolikult. Nimelt astronoom A, kelle juurde esmalt mindi, oli hiljaaegu arreteeritud astronoomi Numerovi sõber ja ei maganud.Vaid ootas. Ust avades sai aga südamerabanduse. Järgmine astronoomidest, B, ootas samuti. Südaöist koputust. Ning selle asemel, et teha lahti uks, avas akna ja lendas oma armastatud tähtede poole. Paraku mitte üles-, vaid allapoole…
Kui direktor kella viieks lõpuks vastuse kätte sai, olid kõik suvila elanikud juba magama läinud.. Niipalju siis autoritaarsest juhtimisest.

Ton

Selline sõnadepaar siis, et nagu kass ja koer. Või pluss ja miinus. On and off. Vahva, igavesti vahva. Mõtlen eriti seda va paljukasutatud vastandite kombinatsiooni – taevas ja põrgu. No, et kui  nimetet paradoksile lähenda ajaloolisest vaatevinklist, siis tegemist millegi igikestvaga, millegiga, mis on andnud tööd ja leiba lugematule arvule kirikumeestele. Ja annab veelgi. Lähendes probleemile aga kultuurilisest vaatpunktist, peab vist olema päri John Elliotti`ga, kes on väitnud, et põrgu on inglasest kokk, prantslasest insener, sakslasest politseinik, šveitslasest armuke: ja et kõike korraldavad itaallased. Võimalik, et nii ongi. Muide - veel üks võimalus - vaadata enda sisse. Teadjad räägivad nimelt, et inimene on täpselt nii õnnelik, kui ta seda parasjagu olla tahab. Noh, viimase väite põhjapidavuse katsetamiseks on parasjagu sobiv aeg – mõtlen masu. Selmet, et ennast ogaraks stressata, võib asja võtta rahulikult. Ega siis elu sellest seisma jää, kui majandusmull laksuga lõhki läheb. Päike tõuseb ikka. Ja alati.

Pealegi, ettevõtlik leiab alati miski lahenduse. Näituseks teeb teoks mõne ülivägeva tootearenduse. Mentoolimaitselised sigaretid pole viimased veerandsada aastat kellelegi üllatuseks. Aga tauriini sisaldavad snäkkvorstid, vau, selle eest tuleks Nobel anda . Vaieldamatult. Usute siis nüüd siis, et pidu võib ka meis eneses olla? Tõsi, ma ei kujuta hästi ette, mis saab pärast seda kui mõni eakateklubi energiavorstid oma pühapäevasesse menüüsse lisab, aga lõppude lõpuks, asi on maitses.

Lõpetuseks peaks ilmselt küsima: mis on taevas? Ma tõesti ei tea! Aga kui eelnevalt tsiteeritud  John Elliott`i uskuda, siis ei saa taevas olla midagi muud, kui inglasest politseinik, prantslasest kokk, sakslasest insener, itaallasest armuke – ja kõike seda korraldavad šveitslased. ¡Ay, caramba!

Ton

Foto: erakogu. Fotol: laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Automaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Olukord on tõesti eriline, sest hinnad, tuleb välja ja imelik küll, on iseseisvusaja vältel esimest korda ka langenud. Aga, noh naabritega võrreldes, kuidas see stamplause oligi? Ah jaa, arenguruumi on veel küll. Igas mõttes. Näiteks, elab siit mitte eriti kaugel miski kuri geenius, keda kadestajad ja konkurendid on paar korda üritanud rajalt maha võtta. Igaveseks. Ja mitte lihtlabase lõhkekeha abil, vaid uskuge või mitte – atendaadi käigus kasutati kuulipildujat. Kuulipildujat, mõistate. Et taat ellu jäi, siis järgmisena õnnistavad pahasoovijad teda arvatavasti soomusrongiga.

Foto: Dirtybutton.com

Kindlasti ei jäeta asja lihtsalt niisama. Inimloomus on kord juba selline, et kättemaks on kohe eriti magus. Näituseks linnalegendid teavad pajatada, et ühed teised naabrid, olla tüdinud üdini Nigeeria rämpskirjadest. Ja siis kirjasaatja vennikese kohale meelitanud. Businessi asjus. Siinkohal minu fantaasia katkeb aga hea lugeja võib sellegipoolest ette kujutada, kuidas miski tüüp seisab kõigi spämmisaajate rõõmuks. Mitte lihtsalt, vaid rahvusvahelise lennuvälja rahvarikkas ootesaalis, käes paljulubav kiri: xxxxx  xxxx..

Muide, uus trend, kurjamid on Google Translator`i ülesse leidnud, hiljaaegu sain kirja, mida jagan lahkesti ka teiega:

Dear Friend,

Kuidas teile täna ja teie perekond? Loodan, et hea, ma olen Dr.kevin pruuniks. Alates Haledon, North West London, siin Inglismaal. Ma töötan Natwest Bank Corporation Londonis. Writing te minu kontor, mis on suureks kasuks nii meile. Minu osakonna, mis on abikontrolörid juhataja (Greater London Regional Office, olen avastanud, kui mahajäetud summa $ 12.5 miljonit USA dollarit

Ton

Foto: Flickr.com

Noh, ja et suvi ei ole ainult Eestisse jõudmas, vaid levib ka vahendid valimata Soomes, on käesolevaga kinnitust leidnud. Näiteks üritas keegi Põhjamaa poeg Helsingis ärandada Itämerenkatu peatuses seisnud trammi number 8. Liikuma ta masinavärki, vaatamata ponnistustele, siiski ei saanud. Käesolevat asjaolu tuleb minumeelest seletada mõjutamispsühholoogilises kontekstis, mis räägib, et mõju on alati kahepoolne. Kinnituseks värske film „Disko ja tuumasõda“, teemaks Soome TV mõju eestlastele. Vastasmõjuna siis ETVs tihti näitamist leidev Kreisiraadio horroraction trammi kaaperdamisest. Muide, kevad näikse ka internetti jõudnud olevat.

Aga küll majandus taastub, muidugi juhul kui EU  rahad vähe ühtlasemalt levima hakkavad. Mitte ainult ühele kastile, sellele, kes kõige paremini paberit määrida oskab. No mida teeb bürokraat rahaga? Piinlik vaikus. OK, küsime teisiti, mida teeb antud olukorras ilma ideedeta funktsionär, kelle toimimisel on ainult kaks mõtet – jaotada võõrast vara ja kinnitada Peteri printsiipi? Teadagi mis ta teeb. Kodulehe teeb. Sellise pooltoore. Või konsultatsioonifirma, mis annab tasuta nõu teemal, kuidas kirjutada projektitaotlusi. Ja tasulist nõu, kuidas kirjutada taotlusi nii, et neist ka miskit tolku oleks. Halvemal juhul paneb aga idee koos kalasilmsete sõpradega lihtlabaselt pihta, sest tagumiku laiaks istumisest reeglina mõtteid juurde ei teki.

Muidu on ju kevad kena aeg, või mis?

Ton