Sellise hüüdnimega kutsuti mind lapsena, kui taskud olid täis korjatud igasuguseid maast leitud kruvisid ja mutreid. See tuli täna meelde, kuna korjasin ühest meistrimehe garaazhist maha jäänud ja minema visatud Volga osi. See prahihunnik hakkas autoga sõites silma, tegelikult seal läikivad rattakilbid. Territooriumi valdajad lubasid lahkelt mulle kõik meelepärase kaasa võtta, sest kohe sõidutati kohale treiler prahikoorma likvideerimiseks. Töömehed mõistsid minu “kiiksu” ja nii me seal koos toimetasime. Selles hunnikus oli peaaegu kõike, mida ühe Volga küljest saab ära kruvida: armatuurlaud, suunatuled, tihendid, pidurite ja silla osad, käigukast ja tagasild jne. Päris palju oli täitsa kasutamata osasid. Just selline kraam, mida me Kurtna laadalt ostame. Selle vahega, et laadalt ostame ainult vajaminevat, siit võtsin kaasa enamuse nodist. Auto kongis oli lõpuks nii palju asju, et oma tööpäevaks vajaminevat polnud enam võimalik kätte saada ja tuli sõita koju autot tühjendama.

Tean, et kunagi saadetakse ka minu kogutud kraam ümbertöötlemisele ja seetõttu tuleb enda poolikud projektid ikka lõpule viia. Nõutuks tegi mind selle juures hoopis see, kuidas hobitegevus võtab endale võimu minu üle ja põhitöö hakkab selle tõttu kannatama.

Nüüd üritan ma hangitud originaalosadega auto komplekteerida, milleks tuleb kohendada C-piilarit, küljekarpi ja rattakoobast. Õnneks on mul paiguti ka selleks tööks võimalik doonorit kasutada. Dopingu eesmärgil võtsin aastapäeval kätte ja kruntisin juba lõpetatud piirkonnad ära – pilt läks kohe rõõmsamaks ja sain hea doosi optimismi. See oli vajalik ka tehtu kaitsmiseks meie heitlikus kliimas. Mitte alati ei õnnestu autot enne vihmahoogu katuse alla sõita. Tulevikku vaadates tahaks järgmise aastapäeva üritusel juba sõita Volgaga liikluses.

Foto: flickr.com

Sidemete värskendamine Peterburiga. Venemaa Volga-foorumidest selgus, et uue tootena oli käivitatud tagakoopa esiäärte tootmine. Kuna minu lemmiku kerel seisab ees just tagakoobaste remont, tundus nende hankimine Peterburist kõige lihtsam. Neid pisikesi plekitükke jaksab igaüks käekotis sealt ära tuua.

Nii soojendasin üles sidemed vanade peretuttavatega, kes meeleldi tõivad müügimehe käest vajalikud osad ära ja toimetasid tuttava turismifirma bussijuhi kätte. Loomulikult olin bussijuhile eelnevalt andnud kaasa kohalikke traditsioonilisi meeneid, nagu Vana Tallinn jne.
Selline käest kätte kauplemine ei tasu otseselt vaeva nägemist, sest Kurtna laadal olid lätlastel need osad juba müügil. Samas andis see võimaluse suhelda vanade tuttavatega, kelle pere külalislahkust olen juba lapsena tunda saanud. Vanasõiduki taastamise üks fenomen on huvitavate kontaktide teke (ka vanade taaselustamine) eri rahvuste ja riikide tehnikahuvilistega. Ja mitte keegi pole sõnagagi öelnud, et seda Eesti jooki nad pärast pronksööd suu sisse ei võta!

Foto: Flickr.com

Tegelikult tahaks selle näite varal jõuda teemani, kus olles Interneti vahendusel küll kursis Venemaal, Ukrainas või ka Usbekistanis toodetavate kulumaterjalidega, ei ole ma seni teinud reaalselt katset sealt puuduvaid osi hankida. Põhjusena näen siin usaldamatust kauba kättesaamise vastu. Pigem tahaks kasutada oma usaldusväärset kontaktisikut või korralikult planeerida ühte kaubareisi, et korraga kogu pott ära lohistada.

Hädas uute kereplekkidega. Uustulnukana olin täis optimismi, kui nägin pakutavate kereplekkide hankimise võimalusi. Alles nende detailide väeviettevalmistuse käigus selgus, et aastakümned seismist erinevates panikaikades on jätnud nendesse oma sügavad jäljed. Kui tavaliselt väike pindmine rooste tähendabki väikest lihvimist, siis mitmed soetatud poritiivad on saanud seismisega sügavad roostekahjustused. Eks oleks naiivne loota ideaalseid varuosi uunikumidele ja nii tuleb valida, kas lappida väsinud vana või puhastada vääsinud varuosi. Tegelikult annab see jõudu originaalosade taaskasutamiseks, mida olen võimaluse piires ka teinud.Eraldi tooksin välja varuosad, millele on püütud pealiskaudselt kaubanduslikku välimust anda. Kuna kaubandusliku välimuse all peidab ennast roosteuss, siis püüaskin selliseid kaupmehi tulevikus vältida. Et olen oma projektile soovinud anda ca 5aastast garantiid, siis selle aja peavad need plekid suvistes oludes edukalt vastu. Aga pärast seda võib ju teha uuenduskuuri.

Veel originaalrehvidest. Koristustööd jõudsid ka MTJ õuele, sest tulemas on väike juubel. Selle käigus osutus vajalikuks likvideerida silmi riivav hunnik veoautode rehve ja vanu akusid. Kuna rehve võetakse Jõelähtme prügilas tasuta, siis sinna nad pidid ükskord jõudma. Paraku ei õnnestunud sealt tühjade kätega lahkuda. Spioonipilk püüdis rehvimäest tuttavaid nõuka-aegse protektori jooni ja nii lahkusin sealt ühe tutika (nibudega) protekteeritud Volga rehvi-lohvi võrra rikkamana. Avalikustasin selle seiga kui ressursside taaskasutamise propageerija ja loodan teistele kunagi demonstreerida, et sellisel teel taastatud Volgat on raske eristada nn. ameerika rehvidega autost.

Foto: Flickr.com; fotol Eduard Molchanovi uuenduskuvand aastast 1965

Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.

Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.

Foto: Flickr.com

Interneti foorumites on liivapritsidest päris palju juttu ja esmalt katsetasin healt tuttavalt laenatud pritsi. Alguses olin tulemusega üsna rahul, kuid peagi hakkas kompressor kondentsvett prtisima ja see rikkus tegemisrõõmu. Nüüd tulebki otsida laost üles veefilter ja ühendada kompressoriga. Liivapritsi edukaks kasutamiseks tuleb veidi nuputada, kuidas lausa tuhkliivale rajatud töökojas saaks kasutada pritsimiseks kohalikku tooret, mitte käia liiva kotikestega poest ostmas.

Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.

Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.

Liivaprits
Selle märksõna all tahan panna kirja tegevused, mis on olnud seotud “uute”, s.t. tehase kruntvärviga keredetailide ettevalmistustega värvimiseks. Ammu on teada, et see varuosadele kantud värv tuleb enne kruntimist eemaldada. Värvi eemaldamiseks kasutasin juba tuttavat värvikeemiat. Kui nüüd vanapapide pööningutelt hangitud detailide puhastamine kruntvärvist möödus ootuspäraselt, siis sinna alla peitunud roostega jõudsin enda jaoks uue probleemi ette. Mõned detailid olid aastakümnete jooksul suutnud endale hankida sügavad roostepesad. Ei lamellkettaga lihvimine ega ka poorse puhastuskettaga lihvimine ei andnud soovitud tulemust, sest ikka jäivad metalli pinnale nähtavad mustad rauatagi täpid. Kui vana sõidukit remontides tunduvad metalli sisse jäävad roostepesad paratamatusena, siis uut detaili töödeldes tahaks teha nagu “üks kord ja kogu eluks”. Sellele probleemile lahenduse otsimine tõi mind paratamatult liivapritsini. Üllataval kombel polnud ma varem oma elus liivapritsi kasutanud. Mina olin kunagi õnnelik painduva võlliga käia omanik, kuhu panin paki terasharju rooste eemaldamiseks (kaasaegse nurklihvija eelkäija). Nüüd terasharjad enam soovitud tulemust ei andnud ja tuli otsida liivapritsi, millega pinnad üle tuisata.

Foto: erakogu

Tegin juba sügisel rooli eemaldamiseks tõmmitsa ja see on kogu aeg koos vahetusrooliga autos sõitnud. Hõisata enne veel ei võinud, kuid oli lootus saada oma autole korralik rool, kuigi veidi hilisemast ajast.
Pingviinide paraadi eelsel päeval, kui olin jõudnud koju Unicu-foorumi kaudu ostetud kotitäie autoremondi käsiraamatutega (näit. GAZ 21 kataloog ja A3-formaadis värviliste tahvlitega album), helistati rooli pärast. Juhtuski olema mõlemale osapoolele sobiv päev tehinguks. Kohale jõudes selgus, et rool oli oodatust viletsamas seisus, sest algajana ei tednud ma , et nende roolide südamik on endiselt heledast, s.t. vananevast plastist.

Olin isegi valmis kauba katki jätma, kuid müüja laskis hinna poole peale ja kahju oleks ilma roolita olnud koju tulla. Nii saingi ma võimaluse oma tõmmitsat katsetada ja hetkega oli rool juba minu autos. Pärast “sambla” maha küürimist hakkas asi mulle meeldima. Seega tasub vana Volga rooli otsida kõigi romude kabiinidest ja hoida tõmmits autos.

Foto: Flickr.com

Puuduvate plekkide hankimiseks olid peamised lootused pandud sügisel Kurtna laadale. Ainukese asjana ei õnnestunud siis hankida paremat esitiiba. Nii olin sunnitud võtma ära varuvariandina Rapla kandist ühe kasutatud esitiiva, sest auto enda oma oli ikka üsna pude. Võtsin täitsa teadlikult sellise üsna viletsakese, sest kulutatud aega ja besuraha muutsid tiiva hinna sümboolseks. Kuulutasin mõned korrad ka foorumites oma ostusoovi, kuid tulemusetult. Soetatud vana tiib oli pärst kultuurikihi eemaldamist siiski üsna nutune. Nii võtsingi uue keevitusega kohe ette poritiiva parandamise ja asusin seda pärast mõningast rihtimist õhtuti pahteldama. Sain selle tööga päris kenasti hakkama ja küllap ta näeks auto küljes sama hea välja kui uus. Siiski olin rõõmus, kui Volga poodi oli äsja saabunud müügile minu otsitav tiib. Aastavahetuse autoost aga olid tekitanud augu eelarvesse ja raha tuli hakata hoolikamalt lugema. Õnneks avastasin ühte Volga müügikuulutust lugedes, et pakutakse eraldi müügiks ka plekke. Kiiresti saadetud E-kirjad tõid teate, et minu otsitav tiib on täitsa pakkumisel. Kui ma muidu võtan pikalt hoogu, siis seekord helistasin kohe ja juba samal õhtul sain puuduva poritiiva omanikuks. Meeldivaks teeb selle ostu veel see, et kaup asus Tallinnas ja minu pakutud hinda polevat müüja osanud tahtagi, mina aga sain tiiva 2,5 korda odavamalt kui Volga poest. Eks ta enam-vähem teadis poe hindasid. Parim äri pidavatki olema see, kui mõlemad pooled on tehinguga rahul.

Seekord võib öelda, et ostsin vaba aega, sest ka vana tiib vajas veel veidi kohendamist. Siiski pole mul süümekaid seda taastatud poritiiba kõrvale tõsta, sest ma sain taastamise läbi oma õppetunnid niikuinii ja küll seegi veel kord sõitma hakkab!
Nüüd on käes aeg, kus tuleb hakata katust tegema. Aga selgus tehniline probleem – seismisega on sidur kaotanud lahutusvõime!

Foto: flickr.com

Vanatehnika pisikust nakatumisest alates on mind ja minu lähikondseid huvitanud, milleks mina ja teised minusugused sellega tegeleme või aega „raiskame”? Keegi minule tundmatu C.K. Brightbill on öelnud:”Tulevik kuulub inimestele, kes ei ole mitte ainult haritud, vaid kes oskavad oma vaba aega targalt kasutada.” Sama mõtet kannab ka Eestit väisanud Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp”. Tööülesanded tõid minu lauale ameerika psühholoogi Mihaly Csikszentmihalyi raamatu „Kulgemine”, millest leitud äratundmisi veidi püüan vahendada. Seega juttu ei tule sõna otseses mõttes Volgaga sõitmise elamusest vaid pigem aja kulgemiset kui me innustunult ja süvenenult oma tööd teeme, kaasaarvatud vanasõidukite taastamine. Kulgemise termin (inglise keeles – flow) pole just tõlkijal eriti õnnestunud ja mõned eelistavadki kasutada selle asemel flow-seisundit ja optimaalset kogemust.
Kas meie eesmärgiks on tõesti ainult hästi tehtud vanasõiduk ja selle säilitamine ja näitamine teistele või on seal peidus veel midagi? Tuleb välja, et seda (tegelikult üldse inimeste eesmärgistatud tegevust) on inimkond päris palju uurinud ja raamatu autor on üle maailma erinevates kultuurides tohutult katseid teinud ja sõnastanud mõned lihtsad tõed. Võiks vist öelda, et me tahame nautida õnnehetki. Uurides õnnetunde saavutamist, selgus, et õnnelikkus ei peitu õnnestumises või juhuses, vaid selles kui me ise oma keha või meeli raske eesmärgi nimel viimase piirini pingutame. Me otsime naudinguid, mida iseloomustab edasiliikumise tunne: uudsuse või hakkamasaamise tunnetamine.

Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel (kulgemise seisund) mainivad inimesed järgmisi omadusi:
-selline kogemus tekib, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
-keskendume tegevusele;
-keskendumise teevad võimalikuks kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
-tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik argipäevamured ja pettumused;
-nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
-inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemise kogemist hoopis võimendub;
-ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena.
„Tegevus” ei pea olema füüsilises mõttes aktiivne ja „oskus” ei tähenda ilmtingimata füüsilist oskust.
Kulgemist soodustavad tegevused tekitavad eelkõige meeldivaid kogemusi.
Diagrammil, mille rõhttelg kujutab oskusi ja kogemusi ja püstteljel on eesmärgid (väljakutse) võiks kulgemise seisundit kujutada tõuseva kaldsirgena (kulgemise kanal, flow-seisund).
Kui meie ees seisev ülesanne on liiga labane (ei nõua piisavalt oskusi), siis tekitab see meis tülpimust ja tüdimust, mis ei ole positiivsed tunded. Inimesed, kes valivad lahjad eesmärgid, mida nad kindlasti suudavad täita, stagneeruvad. Kui ülesanne käib meile üle jõu, siis tekitab see ärritumist ja jõuetust. Mõned inimesed alustavad ebareaalsete eesmärkidega, kuid lootuste purunemine on paljude jaoks rusuv kogemus. Ainult jõukohase väljakutse korral tajume seda mõnusat eneseteostust, nn. kulgemist. Tegelikult peavad eesmärgid käima veidi meie oskustest üle, et tekiks pingutus. Psühholoogid on seda nimetanud otsingulikseks aktiivsuseks, kus positiivne tulemus ei ole alati garanteeritud. Latt tuleb tõsta rekordkõrgusele. Sellisel juhul tõlgendame potensiaalseid ohte nauditavate väljakutsetena.

A – UURIMINE JA EKSPERIMENTEERIMINE (exploration and experimentation); ei ole väljakutseid ega põnevust; mäng; igavus

Tegelikult on osade jaoks hobitegevuses ka taandumine aktiivsest ühiskondlikust elust ja sukeldumine või põgenemine oma väikesesse maailma. Põhjustena ehk elukaare harjalt alla laskmine või kibestumine purunenud elulootustest.
Pea igast meeldivast tegevusest võib sattuda sõltuvusse, mis pole enam teadlik valik, vaid teisi tegevusi segav vajadus.

Foto ja graafik: erakogu