Sellise hüüdnimega kutsuti mind lapsena, kui taskud olid täis korjatud igasuguseid maast leitud kruvisid ja mutreid. See tuli täna meelde, kuna korjasin ühest meistrimehe garaazhist maha jäänud ja minema visatud Volga osi. See prahihunnik hakkas autoga sõites silma, tegelikult seal läikivad rattakilbid. Territooriumi valdajad lubasid lahkelt mulle kõik meelepärase kaasa võtta, sest kohe sõidutati kohale treiler prahikoorma likvideerimiseks. Töömehed mõistsid minu “kiiksu” ja nii me seal koos toimetasime. Selles hunnikus oli peaaegu kõike, mida ühe Volga küljest saab ära kruvida: armatuurlaud, suunatuled, tihendid, pidurite ja silla osad, käigukast ja tagasild jne. Päris palju oli täitsa kasutamata osasid. Just selline kraam, mida me Kurtna laadalt ostame. Selle vahega, et laadalt ostame ainult vajaminevat, siit võtsin kaasa enamuse nodist. Auto kongis oli lõpuks nii palju asju, et oma tööpäevaks vajaminevat polnud enam võimalik kätte saada ja tuli sõita koju autot tühjendama.

Tean, et kunagi saadetakse ka minu kogutud kraam ümbertöötlemisele ja seetõttu tuleb enda poolikud projektid ikka lõpule viia. Nõutuks tegi mind selle juures hoopis see, kuidas hobitegevus võtab endale võimu minu üle ja põhitöö hakkab selle tõttu kannatama.

Nüüd üritan ma hangitud originaalosadega auto komplekteerida, milleks tuleb kohendada C-piilarit, küljekarpi ja rattakoobast. Õnneks on mul paiguti ka selleks tööks võimalik doonorit kasutada. Dopingu eesmärgil võtsin aastapäeval kätte ja kruntisin juba lõpetatud piirkonnad ära – pilt läks kohe rõõmsamaks ja sain hea doosi optimismi. See oli vajalik ka tehtu kaitsmiseks meie heitlikus kliimas. Mitte alati ei õnnestu autot enne vihmahoogu katuse alla sõita. Tulevikku vaadates tahaks järgmise aastapäeva üritusel juba sõita Volgaga liikluses.

Foto: flickr.com

Sidemete värskendamine Peterburiga. Venemaa Volga-foorumidest selgus, et uue tootena oli käivitatud tagakoopa esiäärte tootmine. Kuna minu lemmiku kerel seisab ees just tagakoobaste remont, tundus nende hankimine Peterburist kõige lihtsam. Neid pisikesi plekitükke jaksab igaüks käekotis sealt ära tuua.

Nii soojendasin üles sidemed vanade peretuttavatega, kes meeleldi tõivad müügimehe käest vajalikud osad ära ja toimetasid tuttava turismifirma bussijuhi kätte. Loomulikult olin bussijuhile eelnevalt andnud kaasa kohalikke traditsioonilisi meeneid, nagu Vana Tallinn jne.
Selline käest kätte kauplemine ei tasu otseselt vaeva nägemist, sest Kurtna laadal olid lätlastel need osad juba müügil. Samas andis see võimaluse suhelda vanade tuttavatega, kelle pere külalislahkust olen juba lapsena tunda saanud. Vanasõiduki taastamise üks fenomen on huvitavate kontaktide teke (ka vanade taaselustamine) eri rahvuste ja riikide tehnikahuvilistega. Ja mitte keegi pole sõnagagi öelnud, et seda Eesti jooki nad pärast pronksööd suu sisse ei võta!

Foto: Flickr.com

Tegelikult tahaks selle näite varal jõuda teemani, kus olles Interneti vahendusel küll kursis Venemaal, Ukrainas või ka Usbekistanis toodetavate kulumaterjalidega, ei ole ma seni teinud reaalselt katset sealt puuduvaid osi hankida. Põhjusena näen siin usaldamatust kauba kättesaamise vastu. Pigem tahaks kasutada oma usaldusväärset kontaktisikut või korralikult planeerida ühte kaubareisi, et korraga kogu pott ära lohistada.

Hädas uute kereplekkidega. Uustulnukana olin täis optimismi, kui nägin pakutavate kereplekkide hankimise võimalusi. Alles nende detailide väeviettevalmistuse käigus selgus, et aastakümned seismist erinevates panikaikades on jätnud nendesse oma sügavad jäljed. Kui tavaliselt väike pindmine rooste tähendabki väikest lihvimist, siis mitmed soetatud poritiivad on saanud seismisega sügavad roostekahjustused. Eks oleks naiivne loota ideaalseid varuosi uunikumidele ja nii tuleb valida, kas lappida väsinud vana või puhastada vääsinud varuosi. Tegelikult annab see jõudu originaalosade taaskasutamiseks, mida olen võimaluse piires ka teinud.Eraldi tooksin välja varuosad, millele on püütud pealiskaudselt kaubanduslikku välimust anda. Kuna kaubandusliku välimuse all peidab ennast roosteuss, siis püüaskin selliseid kaupmehi tulevikus vältida. Et olen oma projektile soovinud anda ca 5aastast garantiid, siis selle aja peavad need plekid suvistes oludes edukalt vastu. Aga pärast seda võib ju teha uuenduskuuri.

Veel originaalrehvidest. Koristustööd jõudsid ka MTJ õuele, sest tulemas on väike juubel. Selle käigus osutus vajalikuks likvideerida silmi riivav hunnik veoautode rehve ja vanu akusid. Kuna rehve võetakse Jõelähtme prügilas tasuta, siis sinna nad pidid ükskord jõudma. Paraku ei õnnestunud sealt tühjade kätega lahkuda. Spioonipilk püüdis rehvimäest tuttavaid nõuka-aegse protektori jooni ja nii lahkusin sealt ühe tutika (nibudega) protekteeritud Volga rehvi-lohvi võrra rikkamana. Avalikustasin selle seiga kui ressursside taaskasutamise propageerija ja loodan teistele kunagi demonstreerida, et sellisel teel taastatud Volgat on raske eristada nn. ameerika rehvidega autost.

Foto: Flickr.com; fotol Eduard Molchanovi uuenduskuvand aastast 1965

Kuna mu naabrimees on elupõline “toruteadlane”, siis pole mul tinamennikust kunagi puudu olnud ja idee oli igati teostatav. Siiski andis selleks täiendava tõuke üks juhuslik kohtumine naturaalse värvi õppepäeval, kus rootsi-värvi podiseva paja ääres üks huviline rääkis mulle vanaisast järele jäänud tinamenniku pigmendist. Enamasti sellised juhukohtumiste lubadused ununevad, kuid mitu kuud hiljem sain temalt lubatud pigmendi. Seegi lugu näitab, milliseid meeldivaid kohtumisi toredate inimestega pakub vanatehnikahuvi.

Nii olengi oma auto vanad ja ka uued poritiivad ja poripõlled alt erksalt oranzhiks võõbanud. Teadmiseks noorematele, et tinamenniku pigment segatakse linaõlivärnitsaga värviks. Värvisin siiski mitte esimese kihina, vaid lihtsalt dekoratiivse kattena kaasaegse kruntvärvi peale (topelt ju ei kärise). Ilmselt ei jää seda värvi kuskilt isegi paistma (ehk ainult logarite alt), sest peale on tulemas veel kivikaitse. Viimaseks kihiks peaks tulema jälle nostalgiliselt kahurimäärede kiht (vanad varud tulevad veel kuskile ära kasutada), kuid sinna on veel nii palju aega.
Nagu näha, ei proovi ma ehitada uut tehaseautot, vaid sellist hea peremehe ustavat teenrit, mida võiks julgesti ka paraadtrepi ette parkida.

Foto: Flickr.com

Foto:Vahur Kõrbe erakogu

Meenus en

dagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.

Foto:flickr.com

Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati  irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tahase helehalli värvi ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud.

Interneti foorumites on liivapritsidest päris palju juttu ja esmalt katsetasin healt tuttavalt laenatud pritsi. Alguses olin tulemusega üsna rahul, kuid peagi hakkas kompressor kondentsvett prtisima ja see rikkus tegemisrõõmu. Nüüd tulebki otsida laost üles veefilter ja ühendada kompressoriga. Liivapritsi edukaks kasutamiseks tuleb veidi nuputada, kuidas lausa tuhkliivale rajatud töökojas saaks kasutada pritsimiseks kohalikku tooret, mitte käia liiva kotikestega poest ostmas.

Tinamenniku nimi on nooremale põlvkonnale tundmatu, kuid minu noorusaastatel oli see ainukene tunnustatud korrosioonikaitse metallile. Selle värvi tunneb ära iseloomuliku oranzhi värvuse tõttu. Oma keemilistelt omadustelt kuulub tinamennik aktiivsete kruntvärvide hulka, kuna reageerib metalliga. Iseloomulik omadus on ta võime isegi märjas keskkonnas kuivada, mistõttu oli nõuka ajal teda võimalik hankida ainult laevaremonditehastest või torujüridelt (kaupluses seda ei müüdud). Nii olen minagi oma esimest autot kunagi hooldanud tinamennikuga. Kuna värvipigment valmistatakse pliioksiidi baasil, siis on see tänapäeval loomulikult tootmisest kõrvaldatud. Mind sellega veel ei hirmuta.

Olin selle värvi enda jaoks ammu jätnud veetorustiku pakkimise abimaterjaliks, kui värske Volga omanikuna avastasin, millise hoolega on kunagine peremees auto rattakoopad ja põhja tinamennikuga korduvalt katnud. Nii tekkis nostalgiline soov oma autokere varjatud pinnad jälle tinamennikuga katta. Lihtsalt tänutäheks auto kunagisele peremehele, kelle jälgi mul seni ei ole õnnestunud leida. Saatsin küll kirja viimasele omanikule, kuid see jäi vastuseta. Päriselt pole ma lootust kaotanud, sest alles mina eemaldsin autolt algsed 1963.a. numbrimärgid. Räägitakse ju mingitest Levolli või ka Perli andmebaasidest, kuid mul pole nendele juurdepääsu.

Liivaprits
Selle märksõna all tahan panna kirja tegevused, mis on olnud seotud “uute”, s.t. tehase kruntvärviga keredetailide ettevalmistustega värvimiseks. Ammu on teada, et see varuosadele kantud värv tuleb enne kruntimist eemaldada. Värvi eemaldamiseks kasutasin juba tuttavat värvikeemiat. Kui nüüd vanapapide pööningutelt hangitud detailide puhastamine kruntvärvist möödus ootuspäraselt, siis sinna alla peitunud roostega jõudsin enda jaoks uue probleemi ette. Mõned detailid olid aastakümnete jooksul suutnud endale hankida sügavad roostepesad. Ei lamellkettaga lihvimine ega ka poorse puhastuskettaga lihvimine ei andnud soovitud tulemust, sest ikka jäivad metalli pinnale nähtavad mustad rauatagi täpid. Kui vana sõidukit remontides tunduvad metalli sisse jäävad roostepesad paratamatusena, siis uut detaili töödeldes tahaks teha nagu “üks kord ja kogu eluks”. Sellele probleemile lahenduse otsimine tõi mind paratamatult liivapritsini. Üllataval kombel polnud ma varem oma elus liivapritsi kasutanud. Mina olin kunagi õnnelik painduva võlliga käia omanik, kuhu panin paki terasharju rooste eemaldamiseks (kaasaegse nurklihvija eelkäija). Nüüd terasharjad enam soovitud tulemust ei andnud ja tuli otsida liivapritsi, millega pinnad üle tuisata.

Foto: erakogu

Tegin juba sügisel rooli eemaldamiseks tõmmitsa ja see on kogu aeg koos vahetusrooliga autos sõitnud. Hõisata enne veel ei võinud, kuid oli lootus saada oma autole korralik rool, kuigi veidi hilisemast ajast.
Pingviinide paraadi eelsel päeval, kui olin jõudnud koju Unicu-foorumi kaudu ostetud kotitäie autoremondi käsiraamatutega (näit. GAZ 21 kataloog ja A3-formaadis värviliste tahvlitega album), helistati rooli pärast. Juhtuski olema mõlemale osapoolele sobiv päev tehinguks. Kohale jõudes selgus, et rool oli oodatust viletsamas seisus, sest algajana ei tednud ma , et nende roolide südamik on endiselt heledast, s.t. vananevast plastist.

Olin isegi valmis kauba katki jätma, kuid müüja laskis hinna poole peale ja kahju oleks ilma roolita olnud koju tulla. Nii saingi ma võimaluse oma tõmmitsat katsetada ja hetkega oli rool juba minu autos. Pärast “sambla” maha küürimist hakkas asi mulle meeldima. Seega tasub vana Volga rooli otsida kõigi romude kabiinidest ja hoida tõmmits autos.

Foto: Flickr.com

Puuduvate plekkide hankimiseks olid peamised lootused pandud sügisel Kurtna laadale. Ainukese asjana ei õnnestunud siis hankida paremat esitiiba. Nii olin sunnitud võtma ära varuvariandina Rapla kandist ühe kasutatud esitiiva, sest auto enda oma oli ikka üsna pude. Võtsin täitsa teadlikult sellise üsna viletsakese, sest kulutatud aega ja besuraha muutsid tiiva hinna sümboolseks. Kuulutasin mõned korrad ka foorumites oma ostusoovi, kuid tulemusetult. Soetatud vana tiib oli pärst kultuurikihi eemaldamist siiski üsna nutune. Nii võtsingi uue keevitusega kohe ette poritiiva parandamise ja asusin seda pärast mõningast rihtimist õhtuti pahteldama. Sain selle tööga päris kenasti hakkama ja küllap ta näeks auto küljes sama hea välja kui uus. Siiski olin rõõmus, kui Volga poodi oli äsja saabunud müügile minu otsitav tiib. Aastavahetuse autoost aga olid tekitanud augu eelarvesse ja raha tuli hakata hoolikamalt lugema. Õnneks avastasin ühte Volga müügikuulutust lugedes, et pakutakse eraldi müügiks ka plekke. Kiiresti saadetud E-kirjad tõid teate, et minu otsitav tiib on täitsa pakkumisel. Kui ma muidu võtan pikalt hoogu, siis seekord helistasin kohe ja juba samal õhtul sain puuduva poritiiva omanikuks. Meeldivaks teeb selle ostu veel see, et kaup asus Tallinnas ja minu pakutud hinda polevat müüja osanud tahtagi, mina aga sain tiiva 2,5 korda odavamalt kui Volga poest. Eks ta enam-vähem teadis poe hindasid. Parim äri pidavatki olema see, kui mõlemad pooled on tehinguga rahul.

Seekord võib öelda, et ostsin vaba aega, sest ka vana tiib vajas veel veidi kohendamist. Siiski pole mul süümekaid seda taastatud poritiiba kõrvale tõsta, sest ma sain taastamise läbi oma õppetunnid niikuinii ja küll seegi veel kord sõitma hakkab!
Nüüd on käes aeg, kus tuleb hakata katust tegema. Aga selgus tehniline probleem – seismisega on sidur kaotanud lahutusvõime!

Foto: flickr.com

Vanatehnika pisikust nakatumisest alates on mind ja minu lähikondseid huvitanud, milleks mina ja teised minusugused sellega tegeleme või aega „raiskame”? Keegi minule tundmatu C.K. Brightbill on öelnud:”Tulevik kuulub inimestele, kes ei ole mitte ainult haritud, vaid kes oskavad oma vaba aega targalt kasutada.” Sama mõtet kannab ka Eestit väisanud Jeremy Rifkini raamat „Töö lõpp”. Tööülesanded tõid minu lauale ameerika psühholoogi Mihaly Csikszentmihalyi raamatu „Kulgemine”, millest leitud äratundmisi veidi püüan vahendada. Seega juttu ei tule sõna otseses mõttes Volgaga sõitmise elamusest vaid pigem aja kulgemiset kui me innustunult ja süvenenult oma tööd teeme, kaasaarvatud vanasõidukite taastamine. Kulgemise termin (inglise keeles – flow) pole just tõlkijal eriti õnnestunud ja mõned eelistavadki kasutada selle asemel flow-seisundit ja optimaalset kogemust.
Kas meie eesmärgiks on tõesti ainult hästi tehtud vanasõiduk ja selle säilitamine ja näitamine teistele või on seal peidus veel midagi? Tuleb välja, et seda (tegelikult üldse inimeste eesmärgistatud tegevust) on inimkond päris palju uurinud ja raamatu autor on üle maailma erinevates kultuurides tohutult katseid teinud ja sõnastanud mõned lihtsad tõed. Võiks vist öelda, et me tahame nautida õnnehetki. Uurides õnnetunde saavutamist, selgus, et õnnelikkus ei peitu õnnestumises või juhuses, vaid selles kui me ise oma keha või meeli raske eesmärgi nimel viimase piirini pingutame. Me otsime naudinguid, mida iseloomustab edasiliikumise tunne: uudsuse või hakkamasaamise tunnetamine.

Kõige positiivsemate kogemuste kirjeldamisel (kulgemise seisund) mainivad inimesed järgmisi omadusi:
-selline kogemus tekib, kui tegeleme mõne lõpuleviidava tegevusega;
-keskendume tegevusele;
-keskendumise teevad võimalikuks kindlad eesmärgid ja vahetu tagasiside;
-tegevus peab olema kaasahaarav ja kõrvaldama teadvusest kõik argipäevamured ja pettumused;
-nautimise ajal tunnevad inimesed end oma tegevusi kontrollivat;
-inimesed ei muretse oma mina pärast, ent paradoksaalselt minatunne peale kulgemise kogemist hoopis võimendub;
-ajatunnetus muutub: tunnid mööduvad minutitena ja minutid võivad tunduda tundidena.
„Tegevus” ei pea olema füüsilises mõttes aktiivne ja „oskus” ei tähenda ilmtingimata füüsilist oskust.
Kulgemist soodustavad tegevused tekitavad eelkõige meeldivaid kogemusi.
Diagrammil, mille rõhttelg kujutab oskusi ja kogemusi ja püstteljel on eesmärgid (väljakutse) võiks kulgemise seisundit kujutada tõuseva kaldsirgena (kulgemise kanal, flow-seisund).
Kui meie ees seisev ülesanne on liiga labane (ei nõua piisavalt oskusi), siis tekitab see meis tülpimust ja tüdimust, mis ei ole positiivsed tunded. Inimesed, kes valivad lahjad eesmärgid, mida nad kindlasti suudavad täita, stagneeruvad. Kui ülesanne käib meile üle jõu, siis tekitab see ärritumist ja jõuetust. Mõned inimesed alustavad ebareaalsete eesmärkidega, kuid lootuste purunemine on paljude jaoks rusuv kogemus. Ainult jõukohase väljakutse korral tajume seda mõnusat eneseteostust, nn. kulgemist. Tegelikult peavad eesmärgid käima veidi meie oskustest üle, et tekiks pingutus. Psühholoogid on seda nimetanud otsingulikseks aktiivsuseks, kus positiivne tulemus ei ole alati garanteeritud. Latt tuleb tõsta rekordkõrgusele. Sellisel juhul tõlgendame potensiaalseid ohte nauditavate väljakutsetena.

A – UURIMINE JA EKSPERIMENTEERIMINE (exploration and experimentation); ei ole väljakutseid ega põnevust; mäng; igavus

Tegelikult on osade jaoks hobitegevuses ka taandumine aktiivsest ühiskondlikust elust ja sukeldumine või põgenemine oma väikesesse maailma. Põhjustena ehk elukaare harjalt alla laskmine või kibestumine purunenud elulootustest.
Pea igast meeldivast tegevusest võib sattuda sõltuvusse, mis pole enam teadlik valik, vaid teisi tegevusi segav vajadus.

Foto ja graafik: erakogu

Täiesti planeerimatult tuli vahepeal ette Volga originaalrehvide hankimine. Seda võiks ka lüüriliseks vahepalaks kutsuda. Kuna kokkutulekul olid enamikul GAZ 21 all korralikud originaalrehvid, mis tõstavad auto kenasti maast lahti, just nagu daamidel rinnahoidja teeb, siis oli lootus kunagi ka enda omale sellised hankida.. Olemasolev jooks on paraku pikast seismisest praguline ja sellega liiklusesse ei kannata minna. Hr. Piiburi poolt Ameerikast tarnitavad ei mahu MTJ eelarve raamess (ikkagi lihtsad tööinimesed).

Foto:flickr.com

Nii hakkaski enne aastalõppu virtuaalse oksjoni uunikumide hulgast silma rehvide müügikuulutus. Ja pakuti tervet jooksu koos veidi laiemaga varuratta jaoks. Juhuse tahtel oli oksjoni tegelikuks pakkumiste alguseks vana-aasta õhtu kell 22.50. Mul oli suur lootus, et ehk Volga-huvilised on Stolitshnajaga ametis ja ei tule oma pakkumisi tegema. Nii libedalt asi ei läinud. Üks tõsine tahtja oli kaubale veel olemas ja nii me siis tegime saluutide valgel oma kukesammu pakkumisi. Juba uuel aastal jõudis kohale minu Volga-omanikust naabrimees (tema haagissuvilaga GAZ 24-02 pilt on kuskil foorumis üleval) ja siis tuli temaga ka klaasid kokku lüüa. Nimetan naabrimeest spetsiaalselt Volga omanikuks, mitte huviliseks, sest tema on oma auto esimene omanik ja selle MN loa välja teeninud. Viimase numbri jagu Sovetskojet sai temaga selle puhul 25 aastat tagasi äragi joodud.

Aga pakkumine kestis meil edasi, kuni 00.22 loobus vastane. Minu limiit oli viimase pakkumisega just täis saanud ja järgmisest pakkumisest oleksin ise loobunud. Mingi tarkvara riugas jättis mind aga kuni hommikuni teadmatusse, sest võiduteadet ei saabunud. Nüüd tulevad need rehvid sealt teisest Eesti otsast MTJ meelitada. Bilansi klapitamiseks laaditi uue aasta esimesel tööpäeval MTJ utiilikonteinerid veokile, mille teekonnalehele on märgitud Kuusakoski.
Arvasin, et selle teema võib juba lukku panna, aga siiski tuli mälusopist veel üks kild üles leida. Panen ka selle kroonika jaoks kirja ja ehk tuleb midagi tuttavat ka teistele meelde.

Vahepeal oli suvest saanud vihmane sügis ja vesi tuli autode radiaatoritest välja lasta. Näljasurma vältimiseks tulid töötada välja uued töökoja siseeeskirjad, mis keelasid tööpäevadel esimeses vahetuses autoremondi. Tuleohutust arvestades jäi ikka võimalus varem ettevalmistatud keevitustööde sooritamiseks päevasel ajal. Kuna ka seni tasuta kiinnipüütud Soome TV-kanalid muudeti ajalooks, siis teleka puldi õhtusest klõpsutamisest võõrdusin märkamatult.

Foto:flickr.com

Kui mõned tuiskavad üle autopleki liivaga ja pritsidega, siis mina proovin esialgu võimalikult palju säilitada tehase algupärast värvkatet. Mitte eksponeerimiseks, vaid täiendavaks kaitsekihiks. On selline lihtne reegel: ära lõhu, kui pole kindel, et teed parema! Ja nii ma esialgu sulatan keemiaga kultuurikihti, eemaldan roostet ketasharjadega ja lamellketastega ning kannan peale uusi kaitsekihte. Roostemuunduri ja happekrundi peale on varjatud pindadel plaanis veel nostalgiliselt kanda see oraanzh tinamenning. Lisaks kaiteomadustele lihtsalt selleks, et nii on kunagi minu eelkäiad autot pidevalt hooldatud. Samal põhjusel tulevad ka bituumeni ja kahurimäärde kihid.
Nii ripuvad minugi töökoja laest all erinevas valmimisjärgus detailid, nagu tapamajas searümbad (Volga foorumist laenatud kujund). Õnneks jätsin kunagi lae nii kõrgele, et igapäevast liikumist nad ei sega.
Vahepeal olen käsile võtnud autouksed. See tegevus on mind viinud kokku mitmete asjalike taatidega, kelle lakapealseid sai tühjendatud.

On üldteada, et GAZ 21 uksed on nii vastupidavad, et turul puudub nõudlus uutele ustele. Kunagi igaks juhuks soetatud uksed on meestel jäänud seisma. Oh seda turumajandust! Väärt asja saab nõudluse puudumisel müüa ainult soodushinnaga. Nii õnnestus ka minul soetada enda auto tarbeks uus uksering tagasihoidliku eelarvega. Ühe Volga-taadi naabrusest avastasin väga korraliku GAZ 24 (väike numbrialus), millel puudusid numbrimärgid ja esiklaas. Olles äsja oma jaapanlase mootoriremondi eest Volga hinna maksnud, tekkis soov üks selline endale igapäevasteks sõitudeks taastada. Taat lubas lahkelt omaniku käest seda asja uurida.

Tõeline probleem tekkis aga alles siis, kui hakkasin vanu uksi lahti lammutama. Kui minu VAZidel tulid esimesed augud ustesse juba 3aastaselt, siis 44aastastele Volga ustele tulid nurkadesse mõningad augud alles ketasharjaga nühkides. Üllatav oli tehasevärvi olemasolu uste allservades ja eriti iluliistude all (kõik roostevabad poldid tulid vaevata lahti). Selle töö käigus sai minus võitu elukutseline restauraator ja ma lihtsalt ei suutnud vanu uksi ära visata. Õnneks turumajanduse reeglid ei juhi meie tundeid. Nii olengi nokitsenud uste taastamise kallal ja uued uksed tuleb viia minu enda lakapealsele. Need mõned augud täis lasta on väike asi, aga tõsisem töö on kunagised vigastused jälle nähtamatuteks pahteldada. Vanad plekksepad on uksed küll väga korralikult üles tagunud ja ühe ukse selleks isegi seest lahti lõiganud, kuid vana nitropahtel vajas asendamist.

Uste taastamine

Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.

Foto:flickr.com

Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..

Foto:flickr.com
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” – Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.

Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.

Jätkub 10.04.09 veebikirjas

Varuosade hankimine

Varuosade hankimine vanasõidukitele käib ikka läbi nende inimeste, kes ise asjaga tegelevad. Seega tuleb kaasaegseid vahendeid kasutades nendega kontakti otsida. Esimesed sammud saab astuda E-posti teel, sest peaaegu kõigil vanasõidukite klubidel on omad koduleheküljed koos ostu-müügi rubriikidega. Peale selle koraldatakse nii Eestis kui Lätis mitmeid laatasid, kus on võimalik otse suheldes kaupa teha. Igal kevadel ja sügisel toimub traditsiooniline motohuviliste Kurtna (Tagadi) laat. Ja muidugi varuosade kauplused, nagu juba mainitud Volga kauplus.

Foto: volga.nl

Volgade traditsiooniline kokkutulek

Tänavu toimus Volgade traditsiooniline kokkutulek Lääne-Virumaal. See on üks vanatehnika suvistest üritustest, kus meistrid tulevad kokku oma kätetööd näitama, huvilistele nõu andma ja omavahel suhtlema. Seekordne kokkutulek oli juba seitsmes. Näha oli nii prillikivina läikivaid taastatud iludusi kui ka ainult heapermeheliku hooldamisega ja koos peremehega kõrgesse ikka jõudnud töömesilasi. Minu lemmikuks saigi üks selline Tammsalus.

Remondialane kirjandus

Eestikeelset kirjandust Volgade remondi kohta on väga paljudes vanemates käsiraamatutes. Enamasti on neil nimeks “Kolmanda liigi autojuhi õpik”, “Teise liigi autojuhi õpik”, hiljem ka “B-kategooria autod”. Spetsiaalselt sõiduautode remondiks on kirjutatud “Amatöörautojuhi käsiraamat”, “Sõiduautod”, “Sõiduautode remont” ja “Sõiduautode elektriseadmed”.