Suhtlemishirm on osutunud paljudele inimestele tõsiseks probleemiks. Nii ei tunta ennast seltskondlikel koosviibimistel vabalt, paljudel hakkab süda kloppima ja käed muutuvad higiseks isegi mõttest, et peavad olema vastuvõtjaks mingil suurel üritusel, eriti sellisel, kus on tähtis oskus seltskondlikku vestlust arendada. Uurimused on näidanud, et sotsiaalse ängistuse all kannatab rohkem 40% kõikidest täiskasvanutest, 75% inimestest läheb närvi, kui seisab silmitsi võõraste inimestega. Selliste sümptomitega inimesed peaksid kõigepealt maha rahunema, suhtlemishirmu saab ära hoida!

Ärilisele või seltskondlikule üritusele minekule pange kokku oma tegevusjuht:

• mõelge inimestele kes võivad seal olla ning plaanige nendega vestlus. Selleks koostage mõttes endale väike nimekiri nende kohta käivast infost;
• tähelepanu tuleks pöörata kehakeelele, kuna üksinda seisev inimene võib teie seltskonnast heameelt tunda;
• ettevaatlik tuleks olla paaridega, jälgida nende kehakeelt kuna mõnikord kehtib vana ütlus “kaks on seltskond, kolm rahvahulk“;
• initsiatiivi võiks enda kätte võtta kui te koosviibimisel kedagi ei tunne. Ligineda võiks inimestele kelle kehakeel on avatud järgmise lausega“ Ma ei tunne siin ühtki hinge, nii ma siis arvasin, et ma tutvustan ennast. Minu nimi on…“.
• võõraga suheldes lubage endale väike „paus“ ja rääkige nendega keda tunnete. Meeles tuleks pidada, et ühe rühma juurde ei jääda kauemaks kui kümme minutit. See on piisav aeg, et mitte minna seltskondliku vestlusega liiale;
• lahkuda tuleks rühma juurest vabandades kohe kui olete oma jutujärje üle annate. Enne kui suundute tundmatusse, vaadake kella. Otsustada tuleks, kui kaua te ruumis liigute, enne kui teete järgmise „pausi“ või lahkute koosviibimiselt. Ärge lahkuge koosviibimiselt viimaste seas.

Foto: flickr.com

Kena komme on lihtsalt liigset tähelepanu ja kära vältida. Ümberaetud vedelik kuivatatakse kiiresti, koht kaetakse salvrätiga – ja rohkem ei midagi. Katkiläinud klaas asendatakse uuega. Päris kindlasti ei sobi lauas hüvitust pakkuda, kuid hiljem peaks siiski huvi tundma, mil viisil või millisel kujul seda teha saaks. Osta lihtsalt oma algatusel ese, mis sarnaneks purunenuga ei ole kindlasti hea mõte. Rahulikult tuleb suhtuda ka siis kui mõnel põhjusel tehakse suuremat rahalist kahju.

Üheks ebameeldivamaks ja ohtlikumaks äparduseks lauas on toidu kurku ajamine. Kui nii on juhtunud, võtab lauasistuja salvräti suu juurde ja köhib. Vältimaks lämbumist tuleks hea tooni reeglid kõrvale heita!

Foto. flickr.com

Arvestades sugu tuleks mehel, kes on naise restorani kutsunud, saabuda enne määratud aega ja oodata daami ukse ees väljas. Kui juhtub, et daam jõuab ennem võib ta siseneda restorani üksinda ja teatada kelnerile, et leppis kokku kokkusaamise ning kelner saab ta viia tellitud laua juurde juhul kui laud oli tõepoolest ettetellitud. Vabamalt võib käituda kui mees kutsub teist meest siis võib oodata ka restorani sees.

Kuidas käituda kliendina? Ka siin tuleks jälgida elementaarset loogikat. Laua juurde ei oleks mõtet tormata nagu valitseks riigis ikaldus. Ühesõnaga, ei ole üldse paha pisut viivitada ja seejärel asuda laua juurde ning valida sealt meelepärane. Kindlasti jätate endast hea mulje kui käite laua juures mitu korda, selleasemel et ühe korraga võtta kõik, mis võtta annab. Naljatledes võib märkida – köielkõndija kogemused tulevad kasuks. Nimelt ühes käes peaks hoidma taldrikut, vahel ka vastava kinnituse abil klaasi, teine käsi peaks aga jääma vabaks. Seda selleks, et valida toitu või olla abiks istekoha valimisel. Ehk veel millekski.

Kuidas pidada ennast üleval olukorras, kui toit peaks maha kukkuma? Tuleks lihtsalt kummarduda ja proovida oma äpardusi likvideerida. Või – anda rahulikult ja viisakalt märku teenindavale personalile. Igal juhul tuleb juhtunu markeerida, sest üheltpoolt on see lihtsalt viisakas. Teisalt võivad teised külalised lihtsalt libastuda. Muide, midagi sellist tuleb ette haruharva.

Põhjaliku, laua katmist ja serveerimist käsitleva e-koolituse leiab siit:
http://koolitus.veebikiri.ee/e-koolitus-kuidas-katta-ja-serveerida/
Hind 870 kr, hind veebikirja lugejatele ainult 597 kr.

Foto: flickr.com

Korralik piduline kasutabki neid oma parema äranägemise järgi, ehk siis nii nagu terve mõistus ette ütleb – mõlema käega. Kuigi, ükski etiketiraamat seda otsesõnu ei nõua, võiks tõeliselt erudeeritud klient vallata võtet, mida teenindav personal teab imeliku nime – näpitsvõte, all. Viimane tähendabki, et lusikas ja kahvel võetakse kätte näpitsana. Seda nii, et parema käe peopesasse jääksid toidu tõstmiseks mitte mõeldud otsad. Keskosa vahele paigutatakse aga pöidlast järgmine sõrm, mida siis tarvidusel saab ära võtta või tagasi panna. Pärast pisikest sättimist moodustubki midagi, mida võib edukalt toidu tõstmisel näpitsana kasutada. Just selline, mida peaks oskama kasutada nii asjatundlik teenindaja kui peen klient.

Kel huvi, leiab teenindus- ja joogiõpetust käsitlevad e-koolitused lingilt: www.kiirkoolitus.eu
Foto: Flickr.com

Klaas, see on paljutähenduslik, müstiline materjal. Õrn ja emotsionaalne. Ajatu ja ühtaegu ajalik. Vaadake kasvõi keskaegsete kirikute suurpäraseid, värviküllaseid vitraaže. Või peeglit, mis aja möödudes muutub järjest kalbemaks. Nagu igaüks, kes on näinud palju saladusi ning ei räägi neid kellelegi. Sealhulgas annab klaas elu ka fotokaamera silmale. Viimast pelgavad eriti need, kes formaalse hariduse poolt rikkumata – väiksed lapsed ja metsikute maade suguharud. Põhjus veidralt ühine ja ebamaine – klaassilm võib äkki hinge röövida…

Aga. Aga eelkõige on klaas tänases maailmas siiski tarbematerjal. Kas keegi suudaks kujutada ette pilvelõhkujaid ilma klaasist akendeta? Või restorani ilma joogiklaasideta? Tõsi ta on, algne peeker võis olla puust. Või tinast. Või hõbedast. Või kullast. Kuid tänane maailm eeldab ja ootab, et veini serveeritakse eelkõige klaasist.

Muidugi, siinkohal oleks sobiv tõdeda, et klaasil ja klaasil on vahe. Tõsine asjatundja loeb eriliseks mühakluseks, serveerida bordeax` veine näiteks reisling`u klaasidest. Ehk veel hullem, valget veini punase veini klaasidest. Tegemist ei ole hingematva snobismiga. Tgemist on raiskamisega. Veinivalmistamine on teadus, önoloogia. Ja õige klaas, õige veini jaoks, see on eeskätt tööriist. Alles seejärel iluasi. Ehk teisisõnu: sadu kui mitte tuhandeid maksvaid veine hinnatakse nende lõhna, maitse, värvi, ajaloo pärast. Ning kõik see tuleb välja kasutades õiget tööriista, milleks õige ja kujuga klaas iseenesest tegelikult ju ongi.

Iseette teemaks tuleks lugeda klaaside paigutamist peolauale. Siin ei ole, vastupidi levinud arvamusele, midagi ülikeerulist – kuid teadma peaks kindlaid põhimõtteid. Kel eelmärgitud teema vastu huvi, leiab rea asjakohaseid e-koolitusi siit: http://www.kiirkoolitus.eu

Kuid, kuidas peaks joogiklaase käsitlema olles peokülaline?

Külaline hoiab klaase jalast. Kuigi, ka joogiklaasi joogiosa, mida asjatundjad muide kupaks nimetavad, hoidmine käelaba sees ei ole keelatud. Siiski peaks teadma ja hindama tõsiasja, et selmoel hoides, muutuvad käest eralduva soojuse tõttu veinide ja šampanja maitseomadused. Teadma peaks samuti seda, et tervisejoomise ajal tõustakse püsti ja hoitakse klaasi silmade kõrgusel. Klaaside kokkulöömine vastuvõttudel ei ole kombeks aga see ei ole ka keelatud. Kodustel pidudel, ka sünnipäeva- ja uusaastapidudel on see aga kindlalt meie peokultuuri lahutamatu osa. Klaaside kokkulöömisel tuleb neid hoida kindlasti jalast ja kokku lüüakse õrnalt klaasi ülemised servad.

Foto: flickr.com