Kolumn. Ton Karlos & paraliberaalne ilmakord

juuni 10, 2010 Kolumn. Ton Karlos & paraliberaalne ilmakord kommenteerimine on välja lülitatud


Jeahh…. Neid moodsaid märksõnu ei olegi teab kui palju aga sellegipoolest piisavalt, et lühistada iga kirjatundja, kes moeröögatustega ennast kurssi viia ei ole viitsinud. Noh, näiteks mida tähendab diskursuse paradigma? Metatekst? Postindustriaalne?

Proovime siis mõne neist lahti pakkida. Kõikvõimalike post- algusega liitsõnadega on kohe eriti lihtne. Ütleme, et juhul kui elate maanurgas nimega Opositeland ja see juhtub olema postsotsiastlik riik, siis võite kindel olla, et korrapärased loogikad toimivad veatult. Näiteks majandusbuumi ajal, maksab suvaline kesklinna korter samapalju kui metropolis nimega Pariis. Keskmine keskharidusega jorss teenib nii 400 pärisraha kuus. Aga kõige põnevam, õigupoolest semiootiliselt olulise tähtsusega, absoluutselt eksimatuks objektiks osutub hoopis teekattekvaliteet pealinnas. No, kui on buum, siis teid ei parandata. Milleks? Mida siin parandada, läheb ju niigi hästi !? Välja lõigatakse pikiribad ja need siis asfalteeritaksegi. Pikilõikes. Nii nagu mudasele külateele visatakse mõnikord lauad peale. Kes on reisimas käinud, teavad hästi millest jutt. Ja kui buum mööda saab, st. elu läheb tavarööbastesse tagasi, teid loomulikult ei parandata. Kust see raha võtta? Selle asemel ilmub tunkedes tüüp ja laseb (töristab?) keskpäevase tipptunni ajal teeaugud pigilaadse ollusega täis. Mitte ääreni aga niipalju, et autoga läbi sõites pea õlalt-õlale kõiguks. Ühesõnaga – kui soovite räpasesse keskkonda kirvehinnaga elamist osta – vaadake mida tunked teevad.
Suhteliselt lihtne oleks kõikvõimalike poliitiliste süsteemide lahtiseletamine. Näituseks kaks äärmust – liberalismus ja sotsialismus. Mida see võiks tähendada? Vat liberalismiga on nagu pizzaga, võrdne põhi kõigile – peale pane niipalju kui oskad ja tahad. Sotsialism on jällegi nagu tort. Ise lõikama ei pea – sulle lõigatakse.

Nüüd jätke meelde – juhul kui juhtute maanurgas nimega Opositeland resideeruma, siis need muu maailma reeglid toimivadki mujal maailmas. Ja ainult. Kohalikku süsteemi, kui sellist, võiks iseloomustada pigem uue ja huvitava leidsõnaga: paraliberalism. See tähendab, töötuks jäädes võite arvestada, et igasugustest sotsiaalsetest tagatisest piisab täiesti, et ennast ametnikele näitamas käia.

Teine suurepärane leiutis oleks lastetoetus. Miski laulmise revolutsiooni järel sündinutele mõeldud ellujäämise eksperiment. Summa suurus, kui asjaosalisi uskuda, on niivõrd naeruväärne, et õige ja õiglane oleks maksja pangakonto pilastamise pärast kuhugi kaevata. Et järgmine kord rohkem töllakusi ei teeks. Näiteks ennast isamaaks kutsuma ei hakkaks, kui jama majas.
Foto: dirybutton.com
Ton Karlos,
laste sõber, leskede lohutaja, lemmikloomade lemmik. Akrobaat ja kommunist. Autokraat ja kolumnist.

Kommentaarium on suletud.