Intervjuu hinnatud pedagoogi, pr. Sirje Rekkor`iga

oktoober 10, 2010 Intervjuu hinnatud pedagoogi, pr. Sirje Rekkor`iga kommenteerimine on välja lülitatud

Võib öelda, et olete ühiskondlikult enam kui aktiivne. Teie nimi seostub mitme ülikooliga, näiteks Tallinna Ülikool`i ja EHTE-ga. Samuti kutseliitudega, nimetame: Eesti Peakokkade Ühendus, Eesti Kelnerite ja Ettekandjate Liit. Ka katusorganisatsioonidega – Eesti Maaturism. Küsiksin: mis motiveerib olla sotsiaalselt sedavõrd koormatud?

Esimene mõte, mis ühiskondlikule tegvusele mõeldes pähe turgatab, on…aga kuidas siis teisiti? Kogemusi elu jooksul kogunenud, pean loomulikuks neid siis ka läbi õpetuse teistele jagada või nende abil asju paremini toimima aidata. Toit ja toitlustamine on südamelähedane valdkond, seetõttu ka panustamine kokkade ja kelnerite tegemistesse enesestmõistetav.  Maaturismi juurde viis samuti tõdemine, et toitlustusteenuste pakkumisel ettevõtetes veel kõvasti arenguruumi. Hetkel olen veel ka Eesti Turismihariduse Liidus tegev, selle juurde viis otsene seos igapäevatööga, turismisvaldkonna kooli juhtimine.

Kui saan nõu ja jõuga aidata, püüan seda võimaluste piires ka teha. Väga sageli olen ka ühe või teise projekti algatajaks olnud. Ja tavaliselt tuleb see umbes sellisest äratundmisest, et kui mitte mina, siis kes algatab? Või olen mõne asja puhul olnud kannatlik ja oodanud, et ju see asi ükskord liikuma läheb. Ja kui ei lähe, siis tõmbame käima! Ja sageli on nii, et kui juba oled käima tõmmanud, tuleb ka eest vedada ja panustada.

Ühiskondlik tegevus aktiivsus on minu jaoks loomulik asi, sest kaugeltki kõike siin elus ei saa rahaga mõõta. Ja eks kõigist neist toimetustest saan positiivseid emotsioone ja väärtuslikke kogemusi.

Küsimus hinnatud õpikute autorile: kui mahukas protsess on didaktiliselt õige ülesehitusega õppematerjali koostamine? Ei ole ju päris nii, et pedagoog võtab loengukonspekti ja trükib lihtsalt ära?

Sageli olen kuulnud armsaid kolleege – pedagooge ütlemas, et mul on hea konspekt, asi siis sellest käsikiri vormida ja õpik välja anda ära ei ole. Eks olen ise ka kauges minevikus umbes sellest alustanud. Konspektist õpikuni on tõesti väga-väga pikk tee. Nüüd, olles juba kaheksa õpiku koostaja ja autor, oskan öelda, et ühe õpiku „sünnitamine“ on väga pikk, töömahukas, rõõmusid ja valu kätkev protsess. Didaktiline ja metoodiline külg on loomulikult äärmiselt oluline. Valus  on olnud vaadata „Agu Sihvka tüüpi“  jutustavaid õpikuteks nimetatud  raamatuid. Ma saan suurepäraselt aru, et nende autorid on oma tööd teinud oma parima teadmise ja oskuse juures ja kinldasti selle käigus palju arenenud ja hulga kogemuste võrra rikkamad. Õppija ja õpetaja seisukohast sellistest õpikutest väga suurt abi ehk pole. Minu kogemust mööda on oluline nii õpiku kontseptsioon ja sturktuur kui ka materjali struktureeritus, eesmärgistamine, näitlikustamine, õppeülesanded informatsiooni mõistmiseks, kinnistamiseks, harjutamiseks, analüüsimiseks, hindamiseks, loovuse ja kriitilise mõtelmise arendamiseks jne. Ja sedagi kogevad kallid kolleegid, kes õpiku koostamise tee jalge alla võtavad, mida tähendab töö sõnastusega, koostöö toimetusega, fotograafi, kunstniku, kujundaja, keeletoimetaja, küljendajaga, ka kaasautoritega. Loomulikult, kui tegu ühisloominguga. Mida tähendab kordi ja kordi teksti uuesti üle lugemine, illustratsioonide valimine ja tekstis paikasättimine. Ja seda, milline ärevus on siis, kui asi ilmunud ja asjalistele kasutamiseks ja kritiseerimiseks. Ja siis veel see asi, et teed oma asja tänase tarkuse juures, aga seda kasutatakse mõnikord isegi 10 ja rohkem aastaid ning vahepeal on elu edasi läinud ja ise ning teisedki targemaks saanud. Kas sellega peab toime tulema. Raamat jääb elama oma elu ja autor peab suutma sellega leppida.

Elektrooniliselt on vist kordades lihtsam sisu toota – alati saab tarvidusel materjali uuendada, lisada asjakohaseid nüansse?

Hoopis teistlaadne kogemus on e-õppematerjalide loomine ja nende autoriks olemine. Seegi on ääretult põnev! Eriti, kui on suurepärased tiimikaaslased, kellega koostöös tekib sünergia. Arvan, et võin nüüd, olles tänaseks juba ligi 40 e-kursuse ja õpiobjekti koostaja, ses osas ka kogemusi jagada. Didaktika ja metoodika on siingi äärmiselt olulised, aga kui palju rohkem tehnilisi võimalusi võrreldes paberkandjaga! Interaktiivsus annab õppematerjalile tohutult palju lisaväärtust. Praegugi koostan oma ülikooli (Tallinna Ülikooli) ajaloos esimest e-kursust tuliuues õpikeskkonnas, mille nimeks eCampus ja mis toimib õpikogukonanna ehk on avatud õpikeskkond – väga põnev ettevõtmine! Jah, e-õppematerjalide puhul on see on nii küll, et võid igal ajal oma õpiobjekti sisse logida ja seda edasi arendada või e-kursusel materjale uuendada. Seega asi paindlikum. Aga kehtib sama, sinu asjad elavad omaenda elu ja sa pead nendega pidevalt tegelema, uuendama, mitetöötavad lingid töötavate vastu vahetama jne jne. Ja loomulikult tähendab iga e-kursuse kasutamine uue õpperühmaga selle uuesti üles ladumist, kohandamist, täiendamist jne jne.

Täiesti teiselaadne küsimus: tänapäeva koolijuht on kes? Kas innukas eestvedaja või võimekas administraator? Mõlemat?

Ideaalis muidugi mõlemat. Aga ilma esimese rollita ei saa kuidagi. Kui keegi teine juba eest veab ja tegelik liider on, on aeg postisioon temale loovutada. Administreerimise poole pealt aitab tõhusa meekonna moodustamine. Minu arvates on praegused kutseõppeasutuste direktorid suuremalt jaolt põhiosas majandusjuhatajad, sest paljudel kulub suur osa tööajast hangetele, ehitusjärelvalvele ja muule, mis „kõva poole“ uuendamisega seotud. Ja  kahjuks tuleb olla ka see ebapopulaarne inimene, kes eelarvekärped ellu viib ja nende eest oma kolleegide ees vastust annab. Mul on sellest tõsiselt kahju, sest minu arvates kulutab see meie tänaseid tublisid direktoreid liialt, selle asemel peaks neil olema võimalus kaugemale ette vaadata ja strateegilise planeerimisega tegeleda.

Eesti kutseharidus meenutab kohati peksupoissi, rahul ei ole ei tööandjad ega ka koolitajad. Väidetavalt ei kipu koolilõpetajad eriti kutsekindlad olema. Milles asi, kas see on lihtsalt ühiskondlik areng? Noore riigi kasvuvalud?

Ma ei saa päriselt sellega nõustuda. Viimased aastad on näidanud kutsehariduse maine tugevat kasvutrendi. Õppima asujate arv on suurenenud, konkursid mitmetel erialadel ülikoolidega võrreldavad, õppimis- ja õpetamistingimused enamikes koolides suurepärased. Rahul olla me ei tohigi. Alati saab paremini ja selle poole püüeldaksegi. Hetkel on käimas väga intensiivne hoonete jne renoveerimine, õppekavaarendus ja õppematerjalide tootmine. Nii et aina paremaks läheb! Kutsekindlus ei ole paljuski koolis kinni. See on sageli mõjutatud märksa „suurematest“ asjadest, nagu majandus, poliitika jne. Teisalt, ehk on koolid hakanud tegema märksa tõhusamat tööd ülekantavate oskuste osas (näiteks teenindusvaldkonnas), mis aitavad lõpetanuil olla edukad mitmes valdkonnas ja suurendavad seega valikuvõimalusi.

Asjaosaliste väitel on koolitamine üksjagu energiamahukas eluala. Kuidas Te puhkate?

Tõsi see on, et tgemist on väga pingelise tööga, mida enamasti ei õnnestu ka töö juurde maha jätta. Kui oled õpetaja, oled seda 24/7. Mitte et kogu aeg õpetaks, aga vastutus kõnnib kõikjale ja alati kaasa.

Minu puhkus on suhtlemine lähedastega, palju liikumist erineval moel ja lugemine. Kõndides ja ujudes mõtisklen ja nii mõnigi tööga seotud hea  plaan on tekkinud just neil hetkedel. Nii kahju, et suvine ujumishooaeg otsa sai, see oli hoopis midagi muud, kui kemikaalises basseinivees ulpimine.

Vabavastus?

Nii lihtne on uppuda igapäevategevustesse ja mõelda või öelda, et mul pole selle või teise asja jaoks aega. Juhtub endalgi. Miks ei võiks endale ega tesitelegi ausalt tunnistada, et mul puudub hetkel motivatsioon sellega tegeleda või mul on teised prioriteedid.

Üks lihtne retseptisoovitus veebikirja lugejatele : )

Tänavusel rikkalikul seenesügisel soovitaksin ehk näiteks järgmisi külmi kastmeid:

Seene- sibulakaste

Kastmesse kuuluvad seened, mugulsibul, õun, hapukoor või maitsestamata jogurt, maitseks soola, veidi suhkrut, sinepit ja sidrunimahla, kastme peale hakitud rohelist sibulat ja tilli. Kaste sobib külmade lihasuupistete juurde, seda võib ka kuumade kartulitega süüa.

Seene-mädarõikakaste

Kastmesse kuuluvad seened, riivitud mädarõigas (võib olla ka marineeritud mädarõigas), mugulsibul, keedetud muna, hapukoor või maitsestamata jogurt, maitseks soola, veidi suhkrut ja haput mahla, peale hakitud maitserohelist.

Seene-köögiviljakaste

Kastmesse kuuluvad seened, mugulsibul, tomat, hapukurk, keedetud muna, hapukoor, majonees või hapukoore-majoneesi segu, maitseks soola, veidi suhkrut jahvatatud valget pipart, peale hakitud rohelist sibulat, tilli ja peterselli, hakitud tüümiani estragoni, kurgirohtu. Kaste sobib külmade suupistete juurde, aga ka kuumade kartulitega söömiseks ning pasta juurde.

Seene-õunakaste

Kastmesse kuuluvad seened, õun, keedetud muna, hapukoor või keefir, maitseks soola, veidi suhkrut ja sidrunimahla, peale hakitud tilli.

Kõigi kastmete valmistamiseks hakitakse ettevalmistatud toiduained, segatakse need kokku ning kaste maitsestatakse.

Foto: erakogu

Kommentaarium on suletud.