Ettevaatust, Volga! 8. osa

juuni 10, 2009 Ettevaatust, Volga! 8. osa kommenteerimine on välja lülitatud

Päeval, mil olin juba tankinud auto üsna pikaks sõiduks rehvide järele, tekkis müüjal tungiv vajadus pealinna külastada ja ta suutis ka rehvid kaasa võtta. Nii toimuski lumisel hommikul MTJ lähedasel ristmikul rahvusvaheliselt tunnustatud ekvivalendi vahetamine Volga uute (nagadega) protitud diagonaalrehvide vastu. Aga üllatuse osaliseks sain alles töökojas, kui otsustasin rehvi küljelt protekteerimise numbrid maha pesta. Inimestel on üllatav lõhnamälu, mis toob mälupilte silmade ette.

Foto: Volga.nl

Piisas mul ainult värvi nükima hakata, kui spetsiifiline liimi lõhn (Nr.88?) ninna kargas ja silme ette kerkis Tallinnas punamässaja A. Tisleri nimelise tänava lõpus vangla kõrval asunud hurtsik, kus heal juhul võeti vastu sõiduautode rehve protekteerimiseks Kohtla-Järve Autokummide Protekteerimise Tehases. Selles hurtsikus maaliti igale rehvile pintsliga suurelt peale ja sisse vastuvõtukviitungi number. Sobilik värv selleks oli valmistatud alumiiniumpulbri ja liimi nr.88 segust ja püsis aastaid rehvi peal. Ime, et need töötajad seal toksikomaanideks ei muutunud? Meenus, et enamasti oli putka uksel kiri, mis teatas häiretest kas kummide äraviimisel või hoopis nende tagasi toomisel. Kummide remonti andmiseks tuli vahel isegi hommikul vara enne avamist ukse taga sabas seista. Kummide kättesaamist tuli samuti mitu korda üritada ja oh õnne, kui siis nende numbrite järgi õiged kummid kaarhallist üles otsiti.

Selgituseks protikummide kohta tahan öelda, et just diagonaalkummide prottimise kvaliteet oli täiesti normaalne ja seda võis teha korduvalt. Mina pidin ainult korra praagi tagastama. Sõita kannatasid need tahmarõngad mustri kulumiseni (ca 25-30 000). Sama ei saa aga öelda vene radiaalrehvide kohta, mida mul kordagi ei õnnestunud prottida – enne läksid trossid puruks.
Miks me siis seda vaeva nende protekteerimisega nägime? Põhjuseid oli kaks – kummid ei olnud vabamüügil ja kummid olid kallid. Kumb nendest põjustest oli parajasti tähtsam enam ei mäleta. Seda mäletan aga küll, et noore insenerina maksis üks 6,15-13 diagonaalrehv poole kuu palga (56.- rbl). Kuna kumme müüdi ülimalt kahe kaupa (vähemalt ühele teljele korralikud pastlad) , siis tähendas see inseneri kuupalka. Kummide ost märgiti tihti tehnilisse passi, sest lubatud oli ainult üks paar aastaks. Prottimine aga oli ainult 6-7 rbl.
Nii loodan minagi oma Volgaga need 25-30 000 km maha keerutada.


Kommentaarium on suletud.